Õpitulemuste sõnaline ja personaalne tagasiside aitab õpilastel oma vigadest paremini õppida.
Kui kandideerisin “Noored kooli” haridusprogrammi, mille kaudu õpetajakarjääri alustasin, küsiti minult, mis oleks suurim muutus, mida sooviksin Eesti haridussüsteemis ellu viia. Vastasin, et kujundav hindamine peaks olema kasutusel ka kõrgemates kooliastmetes, mitte ainult algklassides.
Kujundava hindamise all peetakse silmas õpitulemuste kohta õpilastele antavat sõnalist tagasisidet, mis võimaldab neil tehtud vigadest paremini õppida. Ühtlasi on kujundav hindamine midagi palju enamat kui hinnete ja/või hinnangute jagamine, sest eeldab pigem õppe probleemipõhist ülesehitamist kui faktipõhiseid õppekavu.
Harjumine nõuab aega
Mulle meeldib 16. oktoobri laupäevalehes LP kajastatud Norra hindamissüsteem. Seal õpetajana töötav Egle Hjelmeland kirjeldas, kuidas näiteks inglise keelt õppides on võimalik, et augustist jõuludeni saavad õpilased ainult kolm hinnet, sest õppetegevus käib pikaajalisemate projektidena. Samal ajal teavad õpilased tänu kujundavale tagasisidele alati, kuidas nad edasi jõuavad.
Eesti koolides õpivad paljud lapsed ainult hinde pärast. Tegelikult on oluline õpitegevus ise. Väärtustada tuleks teadmiste omandamist, mitte hinnet. Kui õpitav on salvestatud õpilase lühimällu, siis võib ta selle eest järgmisel päeval kontrolltöös küll viie saada, kuid ülejärgmiseks päevaks ja kogu ülejäänud eluks asja unustada. Hinne on küll viis, kuid unustamine näitab, et õpiprotsess on olnud vale.
Igale õpilasele isikliku tagasiside andmine nõuab aega, kuid olen vähemalt suurema kaaluga tööde puhul seda alati teinud. Kirjutan õpilaste tööde juurde kommentaare, sest usun nende kasulikkusesse.
Ometi olen saanud ka tagasilööke. Olles õpilastele tööd kätte jaganud ja palunud neil oma vigade ja minu kommentaaridega tutvuda, olen saanud hoopis rabavama sisuga küsimusi. “Õpetaja, kas ma võin oma töö puruks rebida ja ära visata?” küsis üks hinde “hea” ehk “neli” saanud õpilane ükskord.
Esialgu olin pahviks löödud, ent usun endiselt kujundava tagasiside kasulikkusesse, kuigi empiirilisi tõendeid selle kohta veel napib.
Tallinna Arte gümnaasiumis hinnatakse õpilasi kujundavalt esimeses klassis. Siin on erinevat edasijõudmise taset näitavate kleepsukeste päevikusse panemine ja arendava tagasiside andmine end õigustanud. Esimese klassi õpilaste jaoks võib numbri alusel kategoriseerimine olla veel šokeeriv.
Värskem haridussüsteem
Arutame parasjagu kooli teiste eesti keele ja kirjanduse õpetajatega, kuidas ja millist sõnalist tagasisidet anda ka teise kooliastme alguse õpilastele. Erinevate hindamismudelite loomine nõuab aega, nagu ka õpilaste harjumine sellega. Järjepidevalt klassiti jätkates oleksime kaheksa aastaga nii kaugel, et kogu põhikoolis toimiks kujundav hindamine. Kui koolid läheksid sedasi üle sarnasele Norras kasutatavale kujundava hindamise süsteemile, võiks see värskendada tulemustele orienteeritud haridussüsteemi.
Miks? Esiteks eeldavad numbrilised hinded üldiselt kogu õpigrupi sama kiiret edasijõudmist. Tegelikult on koolides väga palju väga erinevate hariduslike erivajadustega õpilasi, kelle isiklikku edasijõudmist toetaks kujundav hindamine palju paremini kui ühtne numbritega hindamine.
Teiseks saab kujundava tagasisidega edasi arendada ka tugevamaid õpilasi. Kui pidada eksameid kompetentsi kohustusliku miinimumi omandamise kontrolliks, saaksid andekamad kujundava tagasisidega oskuste omandamisest juba varakult teada ning soovitusi selleks, milles end veel arendada.
Ilmus Eesti Päevalehes 23. novembril
Kristjan Lukk, Tallinna Arte gümnaasiumi õpetaja
Loading ...
Äkki noormees mõne esimese aastaga viiks ennast ikka kursi selle õpetajatöö igapäevaeluga, rääkimata selle töö saladustest, mis omandatakse kogemustega.
Praegu on aga nii, et noorhärra käib 2-3- talve koolis ja pärast mõnenädalast õpetajaameti pidamist tuleb “tarkuseteri” ridamisi. Imelik, et “õpetajahärra” ei leidnud rohkem kannatanust oma ameti õppimiseks. Eks omal ajal oli ka neid “tehnikumi” haridusega õpetajaid, tavaliselt nad millegi mõistlikuga esile ei kerkinud.
Kohe hommikul nii negatiivne ja pessimistlik, otse karda, mis veel õhtuks esile kerkib :D
Enne, kui sõna võta, uuri kui palju noormees on koolis käinud.
Veidi arvutades annab vist tulemuseks baca
pole vaja hindeid,eksameid,kohustust kohal käia,olgem tolerantsed,avatud …………
Miks siis kohe üksteisele turja hakata kommentaarides? Asja üle võiks arutleda. Hindamine praegusel kujul ei ole alati parim lahendus. Nt, kui kunstiõpetuses on töö lõpuni tegemata, kohe pannakse 1 e-kooli. Minu meelest on see demotiveeriv ja lõpuks devalveerib hindamist kui sellist.
Õpitaksegi tihti hinnete pärast lühimälu kasutades, seda näen oma laste pealt iga päev. Kui seda ei tee, jääd kohe hätta. Kui asjast kiiresti aru ei saa ja meelde ei jäta, on hinded halvad. Vigu teha ei ole aega, eksimine on kurjast ja sisuline omandamine justkui vähemoluline, järgmisel nädalal ei ole aega mäletada eelmise nädala asju ja asjade omavaheline seostamine on nõrk. Mõne aine programmid on endiselt väga eluvõõrad ja ülepaisutatud.
Kui on tegemist väga hea õpetajaga, omandatakse ainet paremini, seda oleme kogenud kõik. Õpetaja oskab aine huvitavaks teha, sealt põhilise välja tuua, hindab inimlikult, aga on samas range, distsipliin tunnis paigas, kõik sujub.
Ühel hetkel saabuvad need “lillelapsed” tööle. Ja oh mis õudust. Siin nõutakse tööajast konnipidamist, lisaks veel töökvaliteet, jõudlus jne. Aga lillelapsed ei ole ju harjunud sellega – tööajast ei peeta kinni, efektiivsust pole, kogu aeg on vaja telefoniga rääkida, FB-s laikida jne. Pärast aga imestatakse, et miks palk nii väike on. See, et palka saab maksta ainult väärtuste loomise eest, see tundub “lillelapsele” juba kui müstika!
Lapsele tuleks varakult selgitada tema kohustusi, ülesandeid ning ainuke viis kuidas ta saab teada oma (õppe)töö tulemuslikusest on hindamine, mida põhjalikum ja täpsem seda parem.
Teen ettepaneku tagasisidestada iga õppuri sooritust personaalse verbaalse kommentaariga näiteks kirjalike soorituste auditoorsel reflektsioonimomendil, kuna seoses meie haridusmaastiku digitaliseerumisega väheneb noorukite sotsiaalne pädevus katastroofilise kiirusega :)