Juba aastaid on räägitud haldusreformist, mis peaks ühelt poolt vähendama bürokraatiat, teisalt aga parandama avalike teenuste kvaliteeti.
Teadmine, et riik ja omavalitsus peavad olema efektiivsed ja maksumaksjale jõukohased ülal pidada, on meid saatnud juba paarkümmend aastat. Täpse ja kogu riiki hõlmava tegevuskava väljatöötamine ja elluviimine on aga takerdunud vaidlustesse selle üle, mida ja kuidas täpselt teha.
Kontuurkaartide värvimisest palju kaugemale ei ole jõutud. Tasapisi on omavalitsused siiski ühinenud ja avalikud teenused suurematesse keskustesse koondunud, kuid iga piirkond on ajanud oma asja ning ühtne ja terviklik plaan on puudulik.
Põhimõtted ja ajakava paigas
Haldusreformi läbiviimiseks on valitsus seadnud sihiks 1. juuliks 2016 vastu võtta vajalikud seadusemuudatused, mis muu hulgas sätestavad reformi läbiviimise lõpptähtaja. Pool sellest ajast on möödas ja täna saame öelda, et asjad tõepoolest liiguvad.
Tänaseks on valitsuses saavutatud üksmeel, et reformi tulemusena võiksid Eestis tekkida üle 10 000 elanikuga omavalitsused. Seadusega nõutavaks omavalitsuse miinimumsuuruseks saab kokkuleppe kohaselt 5000 elanikku. Vähemalt 5000 elanikuga omavalitsuse miinimumsuurust soovitas valitsusele ka haldusreformi ekspertkomisjon. Ekspertide hinnangul hakkab just 5000 elanikust ilmnema kohaliku omavalitsuse võimekus pakkuda inimestele piisava valikuvõimalusega kvaliteetseid teenuseid, suudetakse koostada investeeringuid võimaldav eelarve ning jagub vahendeid palgata vajalikke eksperte ja spetsialiste.
Kõik sammud kavandatakse nii, et reformi raames toimuv omavalitsuste vabatahtlik ühinemisprotsess on võimalik läbi viia 2017. aasta kohalikeks valimisteks. Vabatahtliku ühinemise üks motivaator on olnud riigi makstav ühinemistoetus, praeguseks on see summa suisa kahekordistunud. Et mure töökoha pärast ei paneks vallavanemaid reformis kahtlema, lubab valitsus, et vähemalt aasta ametis olnud, ent ühinemise tagajärjel töö kaotavatele vallajuhtidele tagatakse palk veel aasta jooksul.
Omaalgatuslik ühinemisvoor kestab 2017. aasta alguseni, misjärel asub valitsus kriteeriume mitte täitvaid omavalitsusi liitma. Omavalitsuste ühinemine tuleb lõpule viia 2017. aasta oktoobri kohalikeks valimisteks.
Kuidas läheb Saaremaal?
Meie maakond on Eestis ikka olnud omavalitsuste mõistliku ja loova koostöö heaks näiteks. 2014. aastal moodustus Kaarma, Kärla ja Lümanda valla ühinemise järel Lääne-Saare vald ning seda just hea koostöö ja edukate läbirääkimiste tulemusena, ilma igasuguse välise sunnita. Sarnaselt tuleb Saare maakonnas arengut kavandada edaspidigi.
Nagu eespool öeldust selge: paljuräägitud haldusreform viiakse läbi, kas siis vabatahtlikult või sunniviisiliselt. Vabatahtlikkuse pluss on võimalus ise otsustada. Näiteks selle üle, kas 2017. aasta sügisest jätkatakse ühtse Saaremaana või luuakse Eesti suurimal saarel väikesed omavahel konkureerivad vürstiriigid, mis kogu saare konkurentsivõimet vähendavad.
Praegune haldusreformi kontseptsioon näeb ette võimaluse, et erandina võivad jätkata väiksemad kui 5000 elanikuga merelised saarvallad, nagu Muhu ja Ruhnu vald. Otsus tuleviku kohta on nende valdade inimeste käes, sest nende osas sundliitmist ei rakendata, aga 300 000 euro suurusest ühinemistoetusest on nad sel juhul ilma.
Toetus, mis valitsus pakub ühe Saaremaa mudeli puhul (kui Ruhnu ja Muhu välja jätta), on 5,124 miljonit eurot. Sunniviisilise ühendamise korral ei saa mingit toetust, ent ühinemine peab ikkagi toimuma. On, mille üle mõelda.
Saaremaal on saarelisusest tulenev oma selge identiteet. Selle võiks ka haldusreformi kavandades aluseks võtta. Kui oleme mandril, siis oleme kõik ühed saarlased, keegi ei väida, et ta on kuressaarlane või kihelkondlane. Kui Saaremaal olles räägime, et mina olen Tagaverelt, Pärsamalt või Sõrvest, siis ega see asi ühes omavalitsuses kao.
Kui konkureerime Mandri-Eestiga, oleme üheskoos tugevamad ja võimekamad kui isekeskis võsavahet ja rannakarjamaad jagades ning elu saab parem kõigil. Saarel on üks tõmbekeskus, pealinn Kuressaare. Nii jääb see ka tulevikus, saagu meil valdu üks või viis.
Selleks, et Saaremaa erinevate piirkondade inimeste huvid oleksid tulevikus võimalikult hästi kaitstud, tasuks kohaliku volikogu valimised läbi viia riigikogu valimiste põhimõtte järgi ehk moodustada valimisringkonnad nii, et kõik piirkonnad saaksid volikogusse oma esindajad.
Vaadates Saaremaa suurust ja rahvaarvu, oleks optimaalne volikogu suurus ehk 49 liiget. See oleks juba väike Saaremaa parlament, kus saare kui terviku huvides parimaid otsuseid teha. Avalike teenuste läheduse inimestele tagaksid teeninduspunktid. Arutluse all on ka osavallad ja loomulikult internetipõhised teenused, mis lubaksid kohaliku võimuga suhelda kodust lahkumata.
Saaremaal on alati suudetud tervest mõistusest lähtudes otsustada ja kui juba kord otsustatud, siis ka need otsused ühiseks kasuks ellu viia. Olen veendunud, et teisiti pole ka haldusreformiga, kus leiame üheskoos parima lahenduse.
Kalle Laanet, Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees
Loading ...
Kuidas on meile kõigile heaks näiteks toodud Lääne-Saare vallas vähendatud bürokraatiat ja parandatud avalike teenuste kvaliteeti? Sõnavahu asemel palun lühikest tegude analüüsi.
Aga mis on viletsamaks läinud? Lääne-Saare vallas on kõik teenused endiselt kohapeal kättesaadavad. Lapsed kooli ja lasteaeda, vesi-kanal toimib, teede investeeringuid tehakse, abivajajaid aidatakse, huvialadega tegeletakse, kultuuri-ja spordiüritused toimivad. Lisaks hakkab peagi tööle normaalne vanadekodu, tõsi, haldusreformi vastased on sellest peamise kisakantsi teinud. Vald liigub aga edasi, küll omal ajal need kärajadki sinna vanadekodusse koha saavad. Uuel põlvkonnal on aga kama, kui suur vald on ja kus vallamaja asub, sest nemad saavad vallaga suhtlemist teostada ka internetis. Vinguvad lihtsalt vanad ja väsinud vingujad.
Milleks siis kõik kokku lükata, kui vaid ENDINE toimib? Mida on uut peale suure kära? Bürokraatia koondati kokku ja näitab suurenemise märke. Kuidas on lood teenuste KVALITEEDI paranemisega?
Vaata Toku, nende vanade ja väsinutega tuleb arvestada, sest noored enamjaolt tõmbavad siit töökohtade puuduse tõttu jehat, parematele mängumaadele.
Uus põlvkond siia kindlasti enam ei jää, sest neid ei huvita ka vallamajades pakutavad valla teenused, need noored tahavad hoopis midagi muud ja seda siin saaremaal pakkuda neile pole!
… sellise tegelase “ving-ving”-i lugemise just lõpetasin.
Edasi seltsimehed. edasi tuleb liikuda .
Kindlalt edasi helge tuleviku poole!
Palun tehke mulle selgeks, miks rajooni juhtimistasand vene ajal halb oli? Et seda ei kõlvanud maakondliku tugeva juhtmisega asendada? Jättes asulatesse ja küladesse külanõukogu ametnikega sarnased teeninduspunktid?
Mida aastaid edasi, seda rohkem süveneb minus kahtlus, et meie, kes me kõiges väga läänelikuks ihkasime, kuulasime igasugu kriitikameeleta välisekspertide nõuandeid. Ehk suudab keegi suurte muutuste korralduse juures viibinu meenutada, kuidas kasvas enesekindlus esimest vabariiki kopeeriva haldus- ja juhtimisstruktuuri moodustamiseks? Ka suurmajandite lõhkumiseks ajaloolisteks väiketaludeks selle asemel, et moodustada tugevad suured ühistud, nagu need on edukates põhjamaades?
Kunagisest rajoonipõhisest korralikult toiminud juhtimisstruktuurist oleks võinud saada maakondlik, ilma seda mitmekümneaastast killustunud vaheetappi ja sellega kaasnevat ühise ressursi raiskamist.
Kordan põhiküsimust: kas keegi mäletab, kuidas sündisid otsused väikeste valdade moodustamiseks ja kas need olid meie endi otsused? Või millest oli sinu, kes sa mingi valla sünniloo juures olid, tegevus motiveeritud? Enne PÕHJUSTE mõistmist oleks raske otsida lahendusi paremaks tulevikus.
Rajooni juhtimistasand vene ajal ei olnud halb.
“Halvaks” läks ta aga Eesti aja alguses — Ida-Virumaa soovis välja kuulutada autonoomiat. Narva saadetud valitsuse eriesindaja Indrek Tarand suutis autonoomiareferendumi nurjata aga kuidas edasi minna, et asi ei saaks korduda? Isegi valitsuse eriesindajat ei saanud Ida-Virumaale jätta — siis olekski nagu mingi erilise staatusega osa Eesti Vabariigi koosseisus (à la autonoomine Krimmmi vabariik Ukraina koosseisus). Kuna ühte kohta jätta ei saanud ja samast kohast ära tuua ka ei saanud, siis saadeti kõik maavolikogud laiali üle Eesti ja rahva poolt valitud maavanemad asendati määratud maavanematega. Veel poolteist aastat tagasi oli toonase “tõmbekeskuste Eesti” regionaalministri SV Kiisleri seisukoht, et Saaremaast (Saare maakonnast) üks omavalitsus — “kahe käega poolt”, Ida-Virumaast üks omavalitsus — “ainult üle minu laiba”. Sama probleem on õhus siiani.
Selge, aitäh Volli!
Järelikult tulebki alustada sellest – tunnistada, et nii see oli, aga mitte jurada ja kirjutada lõputult lugusid, mis mitte midagi uut ei avasta. Pidada kõige tehtava ja toimuva aluseks ikka ja alati Põhiseadust! Või ei tohi enam nii mõelda?
Ühed eestlased me keik-üks omavalitsus Euroopa Liidus. Milleks jupitada saba, teeme kohe korraga üheks? Milline kokkuhoid! :)
puha vale! Hoopis ühed eestimaalased ! Jupitamine on ju kena – vaada kui palju probleeme ühe väikse asjaga! No ütle mida oleks lehes lugeda kui neid vallakemplemisi poleks? Kokkuhoid – mis mõttes?