Nädal Sõmeral paneb elule teisiti vaatama (7)

evely aavik

Evely Aavik

Sellel sügisel Kuressaare ametikoolis õppima asudes ei osanud ma uneski aimata, et juba paar kuud hiljem koos sõbrannaga Sõmera hooldekodus praktikal oleme. Tuleb tunnistada, et see nädal on mind ja minu ellusuhtumist väga palju muutnud. Kirjutama ajendas aga soov pöörata veidikenegi tähelepanu tegevusjuhendaja-hooldaja vajalikule ja mitmekülgsele ametile.

Hooldekodudest kuuleme enamasti siis, kui on juhtunud midagi halba. Vanasti olevat koguni levinud arvamus, et kes kuhugi mujale tööle ei saa, see läheb hooldekodusse. Võimalik, et kunagi nii oligi, kuid julgen väita, et tegevusjuhendaja-hooldaja töö ei ole ammu enam ainult lapiga ringi käimine või siibritega kolistamine. See on midagi palju enamat.

Esimene mulje võib olla petlik

Minu käest on isegi uuritud, et mis tegevust nendele vanakestele või vaimse puudega inimestele siis ikka nii väga pakkuda saab. Tahtsin ka ise nendele küsimustele vastuseid ja ette rutates ütlen, et see, mida nägin ja kogesin, üllatas mind ja liigutas hingepõhjani.

Esimene tutvustav päev Sõmeral mõjus üsna rusuvalt. Olin pärast ekskursiooni väsinud ja peas vasardas vaid mõte, et ma ei suudaks iial sellises kohas töötada. Täna julgen öelda, et esimene emotsioon oli petlik.

Majades, kus käisime, üllatasid meid ilusad, puhtad ja väga korras toad. Olles varem lugenud ja kuulnud igasuguseid hirmsaid jutte, jälgisin personali ja klientide suhtlemist erilise tähelepanuga. Märkasin vaid hoolimist ja hoidmist. Ei arvanud veel midagi, sest lühikese külaskäigu ajaks suudavad kõik end kokku võtta.

Nüüd olen Sõmeral käinud nädala ja näinud palju erinevaid tegevusjuhendajaid. Mul on olnud võimalus osaleda võimlemistundides, muusikatunnis ja teha käsitööd.

Olen näinud, kuidas tegevusjuhendajad motiveerivad kliente ja oskavad nendega suhelda. See on ilmselt õpitav. Kuid neil kõigil on midagi, mida õppida ei saa. Miski, mis peab tulema kusagilt seestpoolt – tohutu empaatiavõime ja suur soov seda tööd teha.

Personali lühikesel puhkepausil rääkisid nad klientide vahvatest juhtumitest ja edusammudest. Mitte kordagi ei kuulnud ma, et kedagi oleks halvustatud. See jättis ikka väga hea mulje.

Ühel päeval sattusin majja, kuhu tavalise möödakäija jalg iial sisse ei astu. Seal elavad inimesed, kellega kohtumine on paljudele liiga šokeeriv. Leidub ka neid, kel selliste inimeste olemasolust aimugi pole.

Just seal majas nägin muusikatunni ajal tegevusjuhendajate erilist pühendumist. Puudutused, näoilmed, naeratused, julgustamised, millega nad oma hoolealuseid (kellest mõni ei saa ilma kõrvalise abita liigutadagi) laulma motiveerisid, läks hinge ja tõi pisara silmanurka. Seda hoolivust oli isegi õhus tunda. Sellist asja ei saa näidelda, inimesel see kas on või mitte. Need aga, kellega olen Sõmeral kokku puutunud, teevad oma tööd hingega.

Üllatused jätkusid näiteringis

Kui arvasin, et rohkem mind enam üllatada ei saa, siis eksisin. Mind kutsuti näiteringi proovi vaatama. Jah, just nimelt, lugesite õigesti – nad isegi näitlevad seal. Üks tegevusjuhendaja kirjutab hoolealustele näidendid ja paneb nad mängima.

Tulemus oli rabav! Ma naersin südamest, sest etendus oli väga vahva ja näitlejad üllatasid samuti. Kindlasti on nende esinemine detsembri alguses edukas.

Koduteel mõtisklesin pikalt, et meil on ikka nii, et tähelepanu pälvivad need õpetajad ja juhendajad, kelle õpilased nopivad konkurssidel preemiaid ja võistlustelt uhkeid auhindu.

Sootuks tahaplaanile on jäänud need andekad tegevusjuhendajad, kes panevad näitlema inimese, kes ei pruugi lugedagi osata. Või toovad vaheldust ja muudavad päeva tegusamaks inimestel, kel maailmaasjadest aimugi pole, kelle päeva elamused sõltuvadki vaid oma juhendaja oskustest ja tahtmisest. Sealsete inimeste edusammud ei ole tavapärases maailmas justkui midagi väärt, kuigi juhendaja panus ja oskused võivad olla palju-palju suuremad.

Küsisin ühelt aastatepikkuse kogemusega tegevusjuhendajalt, miks ta seda tööd teeb, ja sain vastuseks, et see annab talle palju tagasi. Ma ei saanud siis aru, mida ta täpselt mõtles, aga nädal Sõmeral on pannud mind seda mõistma. Klientide siiras rõõm ja tänulikkus on see, mis paljusid motiveerib. Märkamatuks ei jäänud seegi, et kliendid omakorda hoidsid oma juhendajaid.

Võimalik, et see elu pole seal Sõmeral nii roosiline, kui mulle esimesel nädalal tundus. Skeptikud leiavad ikka, et küllap on sealgi hooldajaid, kes teevad tööd vaid raha pärast. Kui see aga nii ongi, siis jäävad nad lihtsalt tublide töötajate varju.

Mul on hea meel, et elu pakkus mulle võimaluse seda maailma näha. Tean nüüd, mille üle õnnelik ja rahul olla. Kui sul on ikka käed, jalad ja pea, mis neid juhib, ei ole mingit põhjust elu üle viriseda. Nähes ent selliseid töötajaid, kes on pühendunud teiste inimeste aitamisele, tunnen, et tahan selleks tulevikus ka oma pisikese panuse anda.

Sügav kummardus kõikidele tublidele töötajatele, kellega Sõmeral kokku puutusin ja kellega veel detsembri keskpaigani koos tegutsen.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 489 korda, sh täna 1)