LUGEJA KIRI: Mälestus Albertist jääb

7. novembri Saarte Hääles oli tähelepanu keskpunktis kirjanik, laululooja ja armastatud saarlane Albert Uustulnd.

Minul oli õnn töötada temaga koos ühes kollektiivis, tollases kuulsas kalurikolhoosis Saare Kalur ligi kümme aastat, 1981–1991, kuni kolhoos “hingusele läks”.

Teame, et Albert Uustulnd on lõpetanud Tallinna tehnikaülikooli ökonomisti erialal ja Saare Kaluris töötas ta turustus-varustusosakonna juhatajana. Seal töötades andis ta oma panuse meie vabariigi kalamajanduse arengusse. Meedias see periood eriti ei kajastu. Aga tal oli hea töökollektiiv ja majandi majanduselus täita küllaltki vastutusrikas lõik.

Majandis oli aktiivne isetegevus Rein Orni juhendamisel ja esikohal olid muidugi Alberti laulud – merest, kodust, armastusest. Ta oli ka ise väga hea laulja ja pillimees.

Kuna käisin laulmas Saaremaa meeskooris SÜM, agiteerisin ka Albertit, et ta tuleks meeskoori laulma. See jäi tal siiski tegemata, sest tal oli küllaga muid kohustusi. Vabal ajal meeldis talle aga viibida oma väikses suvilas Vahase saarel, et sealses vaikuses jälle midagi paberile panna.

Siiski kinkis ta Saaremaa meeskoorile ja meeskooridele üldse ühe jäädava mälestuse. Tuli ju koos kultuuriüritustel viibides ikka jutuks: “Albert, kirjuta SÜM-ile üks mehine meeskoori laul.” Ta lubas selle üle mõelda ja asi sai teoks veidi vähem kui aasta enne tema jäädavat lahkumist. Sündis “Saaremaa lipulaul”, mis algab sõnadega: “Seal, kus viikingite meri niisutas kord rannamaad…”

Autor ise on öelnud, et tema laulud sündisid hetkeelamuste ajel “endas-endale”, kuid rahvas võttis need kohe omaks.

Mälestus temast elab meis kaua, koos tema laulude ja kirjandusliku loominguga.

Sõrulane

(Autori nimi on toimetusele teada.)

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 230 korda, sh täna 1)