AJAKAJA: Mitte ainult sõjast ja rahust (1)

Euroopa on šokis. Meie, kes vähem, kes rohkem, ka. Nii kaua, kui pommid oma koduõuel ei plahvata, eestlane vist väga ärevaks ei lähe. Sellise stoilise pragmaatilise rahuga vaatame me kauge Euroopa poole ja mõtleme omi mõtteid. Eestlane on paljutki kogenud ja näinud. See on meid karastanud ja muutnud.

Nende eestlaste mõtete väljaütlemisega ollakse sageli ka suhteliselt tagasihoidlikud. Poliitikud seletavad rohkem, sest neil on oma agendad. Tavaline inimene pigem vaikib, sest kunagi on õpetatud, et vaikimine pidada kuld olema. Või siis laseb auru välja anonüümsetes kommentaarides, kus võib (näiliselt) vapralt üle võlli lasta nii oma mõtet kui ka teksti. Ka kõige radikaalsemat. Mõni aeg tagasi võeti üks radikalist, kes peaministrit ähvardas, kinni. Ähvardas tappa. Meie oma eesti mees oli, muide.

Aastaid tagasi läks üks teine valge mees segi ja tappis Norras, hullumeelselt. Nüüd siis on Pariisis segipead automaadid kätte saanud ja pommid vööle kinnitanud ning tapma hakanud. Massiliselt.

Kuidas saab ühest noorest inimeset massimõrvar? Hüpoteese on mitmeid, õõvastavam selles on mõte, et inimene aidatakse “vägitegudele” teatud ainete mõjul. Või siis mõte ideoloogilisest ajupesust. Pariisi tapatiimiski oli eurooplasi.

Seega – mis õigusega me neid, kes teiselt mandrilt ja teisest kultuuriruumist tulijad, rohkem tapjateks peaksime pidama kui meie endi keskelt esile kerkivaid tapahimulisi segipäid? Seda eelkõige praeguses pagulastetulva ja nendega hakkama saamise kontekstis. Mõned tapma treenitud on tulnud merede tagant, kuid mõned sellised on kasvanud ka meie endi seas. Kumbi on rohkem, kes seda teab.

Tõsiasi on aga, et see, mille eest enamik rahumeelseid inimesi Süüriast pageb, ongi hirm tapjate ees. Sest rahulikul süürlasel on tapjad nüüd koduõuel ja neid on sellisel hulgal, mida meie oma rahulikus kodus ei oska ettegi kujutada. Võib-olla sõja üle elanud inimesed mõistavad.

Tänapäeva maailmas on aga mobiilsus ja võimalus tulla-minna selline, et riigipiirid pahalasi enam ei pea. Tulemuseks on see, et kõik on segamini ning heal ja kurjal tulijal on keeruline vahet teha.

Sellegi poolest usun, et meis on hingejõudu ja -suurust eristada. Ja mõista, et need, kes sõjapõgenikena Euroopasse tulevad, on siiski just need inimesed, kes põgenevad selliste hullude eest, kes Pariisis tapsid. Sest nende kodumaal on pommid ja automaadivalangud juba igapäevane reaalsus. Euroopas praegu veel ehmatav erand. Seniks kuniks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 97 korda, sh täna 1)