Suur-Eesti kui Läänemere regiooni geopoliitika ümbertegija (1)

“Rabinovitš! Sa kolisid Leningradist juba 10 aastat tagasi Iisraeli, aga tellid ikka veel “Pravdat”! Miks?!” imestab nõukogudeaegses anekdoodis Rabinovitši sõber Itzak. “Vaata, kallis sõber! Kui ma loen meie, Iisraeli ajalehti, ei näe ma sealt muud, kui et maad laastab korruptsioon, töötus kasvab, inimesed ei ole millegagi rahul. Aga kui ma loen “Pravdat”, siis ma näen, kui võimas on meie Iisrael, kuidas palestiinlased meid kardavad, kuidas meie Iisrael ärritab Moskvat ja kogu maailma. Tuju tõuseb kohe!”

Umbes samamoodi nagu Rabinovitš tundsin ma end siis, kui vaatasin Youtube’i videot Eesti agressiivsetest plaanidest – Leningradi oblast pidavat saama varsti Suur-Eesti alaks. 2011. aastal oli vastava direktiivi alla kirjutanud Eesti peaminister. Eestlaste plaan on lihtsalt geniaalne.

Kuna sõjaliselt ei ole võimalik Venemaad võita ja Vene president on konkreetselt eestlastele ära keelanud osta piiriäärseid krunte, siis on Eesti muutnud taktikat ning ettevõtjad ostavad Leningradi oblastis üles tehaseid, maatükke, kaevandusi ja koguni linnuvabrikuid.

Kui piisavad varad on oma valdusse saadud, võtab ÜRO julgeolekunõukogu vastu otsuse eraldada Leningradi oblast Venemaast ja anda see üle Eestile. Sarnaselt olevat enne käitutud Kosovo, Iraagi ja Liibüa puhul. Olles saanud enda kätte strateegiliselt tähtsa Viiburi linna, maksab Eesti oma võla NATO ees, sundides ka Soome NATO-sse astuma.

Sõpru otsi kaugelt, vaenlasi lähedalt?

Leningradi oblasti ainsaks ametlikuks keeleks saab eesti keel. Indiviidid, kes keelduvad seda õppimast, tõugatakse mittekodanike staatusesse ning neist saavad teise sordi inimesed. Kui see kõik võib tunduda video vaatajale halva naljana, siis tuletagu endale meelde, et keegi ei pidanud tõenäoliseks ka Gruusia invasiooni Venemaale.

Et selline kole saatus ei tabaks Leningradi oblasti elanikke, kutsutakse neid üles kirjutama Eesti konsulaadile Sankt-Peterburgis: “Käed eemale Leningradi oblastist!” Teine läkitus saagu kubernerile: “Oleme koos! Meie jõud on ühtsuses!”

Muidu oleme ikka kuulnud, kuidas idanaaber relvastub, koondab vägesid piirile ja on valmis nelja tunniga meie kodumaad taas okupeerima. Pean tunnistama, et vaikselt hakkas mulle hoopis kangastuma kuvand Eestist kui koloniaalimpeeriumide teatepulga ülevõtjast. Vana meremehejutt, mille kohaselt kolm suuremat mereriiki maailmas pidid olema Hiio-, Suare- ja Inglisemoa, ei tundunud enam udujutuna minevikust, vaid täiesti reaalse tulevikuperspektiivina.

Tegelikult on asi naljast kaugel. Mulle isiklikult meeldib Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneni elutark tõdemus, et rumal on riik, kes otsib endale sõpru kaugelt ja vaenlasi lähedalt. Mulle meeldib ka Jaan Kaplinski mõtteuid, mille kohaselt Kreml ei ohustavat Eesti iseseisvust. Jääb vaid küsimus, kes Kremli asukatest seda härra Kaplinskile teada andis?

Ja mulle ei meeldinud üldsegi mitte 4. novembril Vikerraadio eetris olnud “Reporteritund”, milles käsitleti Rail Balticuga seonduvat – telefoniintervjuu lõpetuseks ütles majandus- ja taristuminister Kristen Michal, et neile, kes takistavad praegu Rail Balticu projekteerimist ja elluviimist, antakse eduka töö puhul kindlasti venekeelne punase viisnurgaga diplom. Ehk siis – kes iganes, kuidas iganes seisab vastu Euroopa Liidu huvides läbi viidavale poliitikale, on Moskva nuhk ja Putini käsilane.

Sarnased ülesanded ja ohud

Paraku on ka mõningate eestimaalaste “lähivälismaad” ja meie omariiklust käsitlevad sõnavõtud ja arvamused muutunud propagandaks. Kõige selle segase demagoogiatulva ja ärategemise sisse upub tõsiasi, et Eesti, Euroopa ja Venemaa seisavad sarnaste ülesannete ja ohtude ees. Euroopa – Lissabonist Uuraliteni – jagab tegelikult sama saatust, kui ei pöörata tähelepanu rahvaste ja rahvuste ellujäämisele, tugevnemisele ja kasvule. Lühinägelikud kismad, tülid, sõjalised konfliktid, kaotused ja võidud osutuvad tühiseks sel hetkel, kui Lissabonist Uuraliteni hakatakse elama šariaadiseaduse järgi.

Naabriviha üleskütmine jätab paraku alati oma jälje, sest kahjuks leidub hulgaliselt inimesi, kes on valmis uskuma ka kõige jaburamaid ajusünnitisi. Demagoogilise naabruspoliitika tulemuseks on aga umbusaldus ja ressursside kasutus vaid lähemaid eesmärke silmas pidades. See tähendab, et raisates praegusele julgeolekupoliitikale, võtame võimaluse kasutada tulevikus vahendeid ühiste ellujäämisprojektide jaoks. Vajadus nendeks tuleb aga kaljukindlalt.

Prognooside kohaselt moodustavad aastal 2040 Venemaa kutsealustest 50 protsenti islamiusuliste rahvaste esindajad. Millisest “Vene maailmast” võib idanaaber siis unistada? Läheb veel veidi aega ja ka Euroopa rahvastiku koosseis on oluliselt muutunud moslemitest immigrantide kasuks. Millisest Euroopa-Venemaa vastasseisust me võime siis enam rääkida?

Euroopa ja Venemaa käituvad praegu nagu Vene vürstid Kalka jõel, kes üksteisega rivaalitsedes ja ainult iseenda peale mõeldes said vastu pükse mongolitelt, kelle vägi oli kaks kuni viis korda väiksem, kuid kes oma vastase sellest hoolimata purustas. Sellise lühinägelikkuse tagajärg oli pikk ja raske mongoli ike, mida siiani meenutatakse värinaga hinges. Mis ootab ees Euroopat ja Venemaad? Selles osas on meil enestel palju võimalik ära teha.

Ilmus uudiste- ja arvamusportaalis Objektiiv

Roland Tõnisson, teoloog

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 268 korda, sh täna 1)