Rannamees merega veres

LAULUDE LOOJA: Albert Uustulnd mängis ka lõõtspilli ja on loonud mitmeid Eesti rahva südamesse jõudnud laule. Ennast heliloojaks ta ei pidanud. Pildil Uustulnd 1967. aastal Pilguse mõisas. JULIUS LEHTSI

LAULUDE LOOJA: Albert Uustulnd mängis ka lõõtspilli ja on loonud mitmeid Eesti rahva südamesse jõudnud laule. Ennast heliloojaks ta ei pidanud. Pildil Uustulnd 1967. aastal Pilguse mõisas.
JULIUS LEHTSI

Augustis 18 aastat tagasi kirjutasid ajalehed, et Saaremaa jättis hüvasti Suure Saarlasega. Kirjanik ja laululooja Albert Uustulnd on vaieldamatult olnud viimaste aastakümnete tuntumaid ja armastatumaid saarlasi.

Albert Uustulnd vaatab nüüd Kuressaare linnapargi veerelt mere ja Vahase saare poole. Oma elust ning seostest mere ja armastusega rääkis Uustulnd oma lustakal ja samas nii mõtlikul moel ETV saates “Armastan päikest ja tuuli”.

Järgnevalt vahendamegi Suure Saarlase mõtteid.

Merepisik

Olen sündinud Suure-Rootsi külas. Külas oli oma paarkümmend suitsu, mis oli Saaremaa rannaküla kohta küllalt suur [küla]. Meil oli maad 52 hektarit. Rannatalud olid sellised, kus ainult põllumaaga toime ei tuldud. Kogu aeg tuli merest lisa püüda. Sellepärast on minul tuhlis ja silk ikka väga tuttavad. Olen oma peres üheksas, see tähendab viimane laps. Kodutalu oli isa põlistalu. Isaisa oli millalgi siit ära käinud, kuid tuli tagasi. Ja siis öeldigi, et näe uuesti tulnud ja sellest tuli perekonnanimi Uustulnd.

Niipea kui mul hakkas jalg tatsama, olin ma mere ääres. Kellel siis oli aega seda poissi vaadata, et mida ta seal meres teeb. Suvepäevadel olingi kogu aeg vees. Eks sealt tulebki see merearmastus. Ikka see, et tuul ja meri ja vabadus. Ja kui mõni rannapoiss tuli merelt, poeülikond seljas, siis vaatasid, suu ammuli, ja igatsesid ise ka merele.

Nii kui jalad alla saime, läksime kodu lähedale Tammemäele ja hakkasime sihtima isa purje. Siis mindi purjepaadiga 10–15 km kaugusele räime püüdma. Ja kui nägime isa purje, siis vadi-vadi-vadi tagasi koju, hobune pandi ette, kalakastid peale ja maailmatu sõiduga mindi randa.

Meri on mind ka väga karmilt karistanud. Minu kaks venda uppus ära, üks onu uppus ära. Tädipoeg uppus ära. Vaatamata sellele ei suuda ma merest iial mõelda teistmoodi, et ta on suur, ta on võimas, ta on armas.

Ma ei oska liigitada, et kumba on mul merega rohkem olnud. Kas rõõmu või muret? Aga ma ei ole kunagi mõelnud, et meri on milleski süüdi või merd peaks kiruma. Öeldakse ikka, et jumal annab, jumal võtab, jumala nimi olgu kiidetud. Merega on samamoodi. Meri annab, meri võtab, meri olgu alati kiidetud.

Meri peab veres olema. Ära mine merele, kui sa merd kardad. Ära mine hobusega sõitma, kui sa kardad, et sa ei jõua teda ohjata. Ja ära naist võta, kui sa kardad, et sa ei jõua teda toita ja kinni hoida.

Rannapoistel oli rannast pääsemiseks kaks põhjust. Kui ikka tuled merelt tagasi, poeülikonnas ja lips kaelas, siis tead, kuidas iga tüdruk vaatab. Teine oli see, et me kuulsime lapsest peale neid vanade meremeeste imelugusid. Need tõid sellise pisiku sinusse, et sa tahtsid ise näha, ise minna, ise tagasi tulla ja siis ise rääkida. Vat las siis teised vaatavad ka, suu ammuli.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles


Kes oli Albert Uustulnd?

  • Albert Uustulnd sündis 6. novembril 1925 aastal Püha kihelkonna Suure-Rootsi küla Ula talus. 1933. aastal läks ta Vätta kuueklassilisse algkooli ja 1940 Kuressaare keskkooli.
  • II maailmasõja ajal võeti Uustulnd Saksa sõjaväkke, kust ta deserteerus, kuid tabati Nõukogude võimude poolt ja saadeti Siberi vangilaagrisse. Sealt ta põgenes ja 1948. aastal jätkas kooliteed Kuressaare keskkoolis. Ülikoolihariduse sai ta praeguses Tallinna tehnikaülikoolis ökonomisti erialal.
  • Sahtlisse oli koolipoiss Albert kirjutanud väidetavalt juba 1940. aastatel. Tema esimeseks lavastatud näidendiks sai 1948. aastal toonases Kuressaare keskkoolis lavastatud “Sirtsu soo”.
  • Uustulndi jutud hakkasid ajakirjanduses ilmuma 1953. aastal. Kokku on Albert Uustulnd kirjutanud 13 romaani, 12 näidendit, 6 kuuldemängu ja palju laule.
  • Kirjanikuamet oli Uustulndile alati siiski vaid hobi. Ta on töötanud muu hulgas kalurina, ehitustööde juhatajana, kaubalao juhatajana ning olnud toonase tarbijate kooperatiivi aseesimees ja sealse transpordiettevõtte juhataja. Taasiseseisvunud Eestis kuulus Uustulnd ka Kuressaare linnavolikogusse.
  • Albert Uustulndil on kaks poega – Lembit ja Meelis.

Looming

  • Romaanid
    “Meri põleb” (1969), “Avali väraval” (1977), “Meri, mehed ja jumalad” (1980), “Tuulte tallermaa” I osa (1985); II osa (1990), “Lamberti graafik” (1987), “Acheroni kaldal” (1991), “Lummav meri” (1994), “Rajud ei rauge” (1994), “Kui jumalad nutsid” (1995), “Hullunud meri” (1996), “Tormid ei taltu” (1996), “Rannavälja” (1997), “Ohtlikud hoovused” (1998)
  • Näidendid
    “Traalid udus” (esietendus Rakvere teatris 1960), “Mere peremehed” (esietendus Rakvere teatris 1961), “Vana paat” (esietendus Pärnu teatris 1962), “Kaugused kutsuvad” (III auhind 1964. aasta näidendivõistlusel, esietendus Saaremaa rahvateatris 1967), “Neptuni pärijad” (esietendus Rakvere teatris 1969), “Naistele mehed, meestele meri” (esietendus Rakvere teatris 1980)
  • Kuuldemängud
    “Täispurjedega”, “See juhtus Abrukal”, “Eelpost Vilsandil”, “Suur mure”, “Hirmus inimene”, “Bermuda kolmnurk”
Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 271 korda, sh täna 1)