“Varjudemaa” Saaremaa lähedus krimikantsile (6)

Ma ei kujuta ette, kas saarlased ise rõõmustavad, et nende vaiksesse kodukanti on imbunud tumedad jõud – õnneks vaid teleseriaali jaoks loodud pseudomaailmas. Õudusfilm sobib aga Saaremaaga nagu valatult, sest mandrieestlaste jaoks on see ikka olnud omamoodi auraga koht, kus kadakate vahel kondavad külmkingad ja lõkitsad.

Enne “Varjudemaale” jõudmist teen kõrvalepõike. Olen suur krimifänn ja mul on riiulis rivis viimane kui üks rootsi kirjaniku Henning Mankelli Wallanderi-lugu. Tema teoste atmosfäär on tundunud kodune – tühi avarus, eraldatus, lõputud väljad ja põllud. Kui Mankell oktoobri alguses suri ja talle järelehüüet kirjutama hakkasin, guugeldasin üht tema arvukatest kodupaikadest, Lõuna-Rootsi Skåne maakonda. Ekraanile hüpanud pildid hämmastasid – Saaremaa mis Saaremaa. Mõni ime, et skandinaavialiku krimi õhustik Saaremaaga imehästi klapib. Isegi saarlaste kõnepruuk meenutab rootsi keelt. Ja kui palju siit Gotlandile maad ongi, vähem kui Tallinna?

Leidsin ka Mankelli intervjuu, kus ta kirjeldab oma romaanide põhilist tegevuspaika Lõuna-Rootsit: piirialadel olevat teistsugune aura, tüüne pinna all tiksuvat kogu aeg rahutus. Ka Saaremaa on piiriala. Nõukogude ajal siia igaüks ei pääsenudki tulla. Ajalookroonikates märgitakse, et saarlased ei olnud eestlaste moodi – olnud teised uhked, sihvakad, tumedapäised ja erakordselt sõjakad. Küllap mäletab paljukannatanud Sigtuna saarlaste veriseid röövretki tänase päevani. Kes teab, milliste meresõitjatest rahvaste veri meis tegelikult voolab? Kui sellisesse keskkonda paigutada pöörane lugu, tundub see usutav. Sellises paigas ja selliste inimestega võibki sõgedaid asju juhtuda.

“Varjudemaa” on üdini Saaremaa

Eesti tipptegijate, stsenarist Martin Alguse ja režissöör Ergo Kulla (produktsioonitiim Kassikuld) ühislooming “Varjudemaa” on erinevalt keskmisest eesti teleseriaalist visuaalselt ülivõimas. See on ilus, puhas ja korralik töö. Vaatasin esimest osa ja tabasin end valjusti õhkamas nagu vasikavaimustuses teismeline: “Täitsa lõpp! Uskumatu!” Kvaliteedilt võiks režiid vabalt võrrelda välismaiste tippsarjadega ja ma ei näe mingit põhjust, miks ei võiks see seriaal peale minna Rootsis, Norras, Taanis või Skandinaavia sarju armastavas Suurbritannias.

Iga plaan on läbi mõeldud, ükski detail pole juhuslik. Tulemus on lugu, mis jutustab vaatajale vaat et rohkem kui tegelastele suhu pandud sõnad. Režissöör on imehästi tabanud Saaremaa loodust – välju, mis ainult pealiskaudsele tunduvad tühjad ja igavad, tegelikult on karges avaruses ja vaikuses tohutu intensiivsus. See vaikus on elus.

Aeg-ajalt omandab pilt unenäolise dimensiooni: peategelase Rita (Karin Rask) ümber tantsisklevad viirastuslikud loomapeadega inimesed, ärimees Vinks (Janek Joost) näeb välja nagu õhulises valges lossis elav helendav jumalus (võib-olla selline ongi Vinksi soovunelm iseendast?). Skandinaavia seriaalidele omane melanhoolia saab täiendust Mauno Meesiti muusikast. Kitarr tundus esialgu kohatu, aga nüüd on kõrv harjuma hakanud.

Visuaali oluline osa on hästi õnnestunud casting. Tüpaažid on valitud sellise hoolega, et need võivad kohati põnevust rikkudagi – vaatad näitlejale otsa ja tead kohe, kes ta on. Peretütred Rita ja Marit (Eva Klemets) on mõjuv kontrast – hoolitsetud linnadaam ja end käest lasknud tülpinud maanaine. Mariti mees Andres (Martin Algus) on napsilembene ja pikkade juhtmetega “keskmine eesti mees”, kes toob kohe silme ette “Õnne 13” Allani. “Saare mendist” inspektor Heinast (Tarvo Vridolin) uhkab korruptsiooni. Kõige vähem dialoogi on Ivo Reinokil, kelle roll on samas üks raskemaid – Rita ja Mariti arengupeetusega vend Hasso. Aga Reinok tuleb toime ega jäta klouni muljet.

Ütlen kätt südamele pannes: ma ei ole veel näinudki eesti põnevussarja, kus kõik komponendid oleksid nii täpselt doseeritud ja näitlejad mõjuksid vaatamata loo pöörasusele nagu päris. See teeb “Varjudemaast” olulisema telesündmuse kui suureks haibitud ETV menuk “Mustad lesed”.

Lugu võiks ivake kiiremini joosta

Martin Alguse stsenaarium algab klassikalise motiiviga “kadunud poja tagasitulek”, ehkki tulijaks on hoopis tütar – perekonna must lammas Rita. Tuleku ettekäändeks on ootamatult surnud isa matused, aga kohapeal hakkab Ritale tunduma, et isa surm ei pruukinud olla õnnetus ning kusagil on peidus sünge saladus.

Agressiivselt nuhkima asunud Rita satub kohe ringkaitse turmtule alla: kohalikud peletavad teda külast minema, inspektor Hein kukub abistamise asemel ähvardama ning õde Marit on veendunud, et Rita rikub jälle kõik ära nagu lapsepõlveski (vihjetest võib aru saada, et Rita oli teismelisena litsakas kraadeplika). Rita oleks nagu kepi herilasepessa torganud, varsti tapab üks külamees end äärmiselt kahtlasel viisil. Oma uurimisretkedel satub Rita ka kirikusse ja nõia majja.

Mul on kahju, et Kassikulla tõsised töömehed kipuvad ikka alla jääma oma konkurentide hoogsatele promoveskitele. Nende eelmine suursaavutus “Ment” oleks võinud jõulisema promo korral olla palju vaadatavam. Sama kehtib “Varjudemaa” kohta – need, kes on taibanud reede õhtul kell 21.35 puldil TV3 vajutada, jagavad minu ülevoolavat vaimustust. Aga kurb on, kui nii äge seriaal leitakse juhuslikult.

Kui sellele tippsaavutusele üldse midagi ette heita, siis lugu kipub ivake aeglaselt jooksma. Näiteks esimese kolme osa jooksul ei saanud ma teada suurt midagi muud, kui et Rita isa surmas on midagi kahtlast ja ringkaitsesse tõmbunud külas varjatakse ilmselt suurt sünget saladust. Teletöötajana mõistan seda – kui kanal tellib teatud arvu episoode, siis tuleb seda teha, samuti on nii rahaliselt tasuvam. Siiski on lugu põnevust hoidnud ja väga tahaks teada, milline kurjus kadakate vahel õigupoolest luusib.

Uudishimu ei andnud asu ja uurisin stsenarist Martin Alguselt, miks just Saaremaa.

“Tahtsin jutustada hämarat lugu, mis toimub suletud keskkonnas/kogukonnas, saar sobis selleks hästi. Ka pole Eestis minu teada saarel varem sarja tehtud,” vastas Algus. “Saaremaa on logistiliselt ainus saar Eestis, mis sarja tootmise jaoks sobib. Saaremaal on hea ühendus mandriga, näitlejad saavad tulla-minna, lisaks on ka kõik muu vajalik olemas. Skandinaavialik krimi on ka mulle endale südamelähedane, tahtsin sellise atmosfääriga asja juba mitu aastat tagasi teha, nüüd saime võimaluse. Peamine eesmärk oli teha tõsine, usutav ja põnev lugu, mis ka kvaliteetselt üles võetakse. Selle nimel praegu pingutame.”

Katrin Pauts, ajakirjanik, teletoimetaja

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 709 korda, sh täna 1)