SUUR MAA, SUURED ASJAD: Tutvuse kaudu (1)

Nõukogude ajal kasvanud lapsed mäletavad seda hästi – kel oli vajalikus kohas tutvusi, see sai, mida vaja. Toidu- ja tarbekaupu, teenuseid ja hüvesid. Igasugu defitsiiti. “Või sees” olid juhtivtöötajad, parteilased, sõjaveteranid ja otse loomulikult kaubandustöötajad ise.

Telesarjas “ENSV” oleme mõningaid skeeme grotesksel kujul uuesti näinud, seeüle naernud, aga vahest ka mõelnud, et mida siin tegelikult ikka naljakat on. Aga just niisugune see aeg toona oli. Mõnikord öeldakse praeguses ajas päevavalgele tulevate taunitavate ilmingute kohta, et need on mineviku taak. Tõsi, küllap seda taaka on, kuid mulle tundub küll vägisi, ja järjest sagedamini, et riigis, mida me üheskoos oleme ehitanud, on arenenud ka sellele riigile omased halvad tavad. Ehk siis – lubatavuse piir on nihkunud kohta, kuhu see nihkuma ei peaks. Riik ei ole ilmtingimata alati halb peremees, aga riigikapitalismi ilmingute üks tunnusjoon on paraku tuntud – teatud kroonu köie lohisemine. Neid ilminguid soosib poliitilise võimu püsimine ühtedes ja samades kätes.

Tänavune sügis on toonud avalikkuse ette ühe korruptsiooniuudise teise järel. On kõrgetasemelist ärieliiti ja tipp-poliitikuid (Tallinna Sadam, Edgar Savisaar), on omavalitsusjuhte, nüüd siis ka ametkondi puudutavaid juhtumeid.

Maanteeameti Tallinna büroo viiele eksamineerijale üheksast on langenud sõidueksamite eest altkäemaksu võtmise vahendamise kahtlus. Sel nädalal lisandus “passimaffia” ehk pensioniealise naise juhitud, politseiga seotud võrgustik, mis väljastas huvilistele erinevaid dokumente.

Kui küsisin kolmapäeval Kuku raadio saates “Vahetund Postimehega” esinenud ühingu Korruptsioonivaba Eesti juhatuse liikmelt Asso Priilt diagnoosi tänavusele korruptsioonisügisele, tõi ta iseäranis ebameeldiva ja ühiskonnaohtlikuna esile just maantee­ameti eksamineerijate kaasuse. Säärane pisikorruptsioon on tema sõnul esiteks šokeeriv, sest võiks arvata, et taolised lihtsakoelised skeemid on jäänud minevikku. Teiseks näitavad niisugused lood, et sisuliselt ollakse valmis rohujuure tasandil osalema kuriteos, sest seda käsi-peseb-kätt-mudelit peetaksegi justkui loomulikuks elu osaks.

Kuidas peaksime siis käituma? Mina ei usu, et moraliseerimine aitaks, samuti järjekordsed seadused või seaduse muutmise seadused – meie elu on niigi üle reguleeritud. Oma roll on kindlasti mõjuvatel karistustel, vahelejäämise hirmul. Aga kõige enam aitab selgitustöö. Tuleb mõista, et ühel hetkel jõuab tehtu säärases skeemis osalejani tagasi, ja täiesti otseselt. Siis, kui ebaadekvaatsetel alustel väljastatud dokumendiga isik seda ära kasutades petab. Siis, kui ettevalmistuseta inimene autoga liiklusõnnetuse põhjustab.

Oluline on organisatsioonikultuur. Kui need (tänaseks endised) maanteeameti töötajad, kes juhilubade sahkermahkerist teadlikud olid, oleksid vaikimise asemel rääkinud, oleks ebaseaduslik skeem ammuilma paljastatud. Kui riigikogu suudaks järgida omaenese head tava, poleks kuluhüvitistega suuremat muret.

Kui avalikud eeskujud jätkavad aga senisel kursil, oleme ühel hetkel olukorras, kus tutvuse kaudu hüvede jagamine on jälle midagi normaalset. Ja selles ei saa me siis enam oma sotsialistlikku minevikku süüdistada.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 283 korda, sh täna 1)