Odavalt või hästi saadud? (3)

2 riidepood

Facebookis nägin pilti, kus tükk tüsedat tädi kõnnib tänaval, saapad jalas ja läbipaistev kile üll. See tuletas mulle meelde mõnegi kuuldud loo ning juhtumusi minu enda ja naabrimehega.

Sügaval vene ajal, kui meie inimesed ei teadnud välismaa peentest tavadest veel tuhkagi, suri siinpool piiri vanamemm, kelle sugulased elasid Rootsis. Kuna viisade ajamisega läks hirmus aeg ja oli juba ette teada, et matusteks siia ei jõuta, saadeti pakk. Pakis olid imekenad riided ja kingad, mille juures kiri, et kuna matusele ise tulla ei saa, siis saadame tädile suririided.

Pärija, kes oli kitsivõitu, imetles neid riideid ja jalavarje ning mõtles, et nii keni asju mulda mädanema panna oleks lausa patt.

Kallas kui ämbrist

Memm sai maetud tema enda valmis pandud suririietega ja uhked rõivad pandi tallele. Saabus suvi ja pärijal oli vaja linna minna. Ehtis end ilusate riiete ja kingadega ning läks, kuid oh häda, vihma hakkas sadama ja nii hirmsasti, nagu kallaks ämbrist.

Peen proua oli keset linna, varju minna ka kuskile polnud ja siis hakkas juhtuma õudus. Riided ja kingad hakkasid koost lagunema ja seljast kaduma. Küllap võis pilt olla päris samasugune, et ihualasti naine läbipaistva keebi sees. Hiljem, kui asja uurima hakati, selgus, et saadetud olidki spetsiaalsed suririided ja kingad, mis niiskust saades koost lagunevad, sest need olid tehtud pressitud paberist.

Järgmine lugu juhtus aga krooniaja hakul, kui Rootsist hakkas tulema riideabi. Mind oli kutsutud ühele tähtsale juubelile, kuid mul polnud pidulikke kingi jalga panna.

Läksime kaltsukasse ja äkki nägi mu kaaslane seal ilusaid musti kingi, mis mulle kenasti sobisid. Nii mugavaid jalavarje pole mul enne ega pärast enam olnud. Maksid ainult 2 krooni ja kaup sai hoobilt tehtud.

Panin siis juubeliks uhked undrukud selga ja oma tutt­uued “lakirohvkad” jalga. Kõik oli väga kena, aga rahvast oli palju ja mida tund edasi ning rohkem õlut joodud, tekkis WC-ukse taha järjekord. Kuna suurem osa seisjatest olid mehed, siis oli kuidagi nigel oma pissihädaga seal sabas konutada. Läksin õue.

Peomaja oli imekaunis kohas metsa ääres, kus kasvasid suured sõnajalad, ja sinna põõsastesse ma läksin. Kõik oli jälle ütlemata tore, kuid tantsu ajal hakkasin äkki tundma, et mu kingad lähevad aina suuremaks. Algul ei teinud ma sellest välja, sest uued kingad niiskust saades ju ikka venivad, kuid sellel venimisel polnud enam otsa ega äärt.

Vaatasin siis salaja laua alla ja nägin oma õuduseks, et mõlemad kingad olid külgedelt lõhki kärisenud ja sealt paistis välja hall õhuke papp. Olin häbist ja õnnetusest poolsurnud.

Rääkida ei julenud, sest äkki oleks see uudis kuidagi avalikkuse ette tulnud ja minust oleks hoobilt õhtu nael saanud, kelle üle oleks veel aastaid naerdud.

Ma ei mäleta, mida rääkisin, kuid sain õe ja mehe nõusse ning ära me sealt tulime. Teised olid mu peale muidugi vihased, sest pidu oli tore ja hoogne ning kõigil oli kahju nii vara koju minna.

Nagu sea suu

Kui ma siis tee peal tõtt rääkisin, tahtsid teised mu kingi kohe näha. Siis oli naeru kui palju, et olin endale suureks peoks surnu kingad ostnud. Kui oleksin end aga kombekalt ülal pidanud,       ehk oleks veel teiselgi peol käia saanud, aga oli mul tarvis sinna sõnajalgadesse ronida ja neid kaste sees läbi leotada. Ma ei julenud sellest aastaid kellelegi rääkida, sest arvasin, et nii lollid asjad võivad juhtuda ainult minuga.

Sellest oli möödas oma 10–15 aastat, kui tulin ükskord naabri õuest läbi ja märkasin akna ääre peal kingi, mis naabrimees oli sinna kuivama pannud. Kingade tallad olid alt lahti löönud nagu sea suu. Arvasin, et naabrimees liimib taldu alla ja on teised korraks kuivama pannud, ent kui kingad paar päeva hiljem ikka samamoodi seal olid, siis küsisin naabrinaiselt, et miks need Antsu imekenad kingad seal akna peal seisvad.

Naabrinaine muigas kavalalt ja ütles, et küsigu ma Antsu enda käest. Küsisin ka. Oi kuidas Ants vandus ja rääkis, et oli need 50 krooni maksnud kingad ostnud linnast kusagilt kaltsukast ja hakanud maale tulema.

Kuna kingad olid väga ilusad beežid pruuni varjundiga, siis pani ta need kohe ka jalga. Tulek oli hommikuse bussiga, kui kaste veel maas. Bussipeatusest koju oli umbes kilomeeter maad ja poolel teel hakanud mees tundma, et kingad venivad kuidagi imelikult suureks ja taldadest hakkavad kivid kangesti läbi käima. Kui ta siis koju jõudis ja vaatama hakkas, olid tallad alt kulunud ja pealsetest lahti löönud ning näha oli ka seda, et kaup on papist. Oi, kuidas ma naersin! Ants oli vihane, vandus tulist kurja ja minu naeru.

Teatasin talle: “Öeldakse ikka, et õnnetused käivad paaris, ja nagu näha, on meie külas ka kaks lolli, mitte mina üksinda.” Hirmsasti tegi nalja aga see, et Antsu töökoht oli olnud selline, kus ta pidi iga pettuse läbi nägema, ja temasugune laskis end nüüd nii labaselt alt tõmmata.

Võrdlesime hindasid, palju kumbki oli kauba eest maksnud, ja Ants vandus: “Sa, kurat, said oma kingad vähemalt õige hinnaga, aga vaata, kui palju mina pidin veel peale maksma!”

Ma arvasin, et ju ta amet talle ikka näkku kirjutatud oli, miks nad teda muidu nii halastamatult pügasid. Ants oli tore mees ja ilmlõpmata juhtus tema või minuga mingi selline apsakas, et terve küla naerda sai ja ise me lustisime samamoodi.

Antsu ei ole meie hulgas enam aastaid, kuid temast jäi ütlemata tore ja soe tunne hinge. Ta oli inimene, kes mõistis nalja ning suutis ja tahtis naerda ka enda üle. Seega ei tea kunagi, millise kauba sa koju tood.

Ingrid Holm, Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 637 korda, sh täna 1)