Kuulmisest ja kuulamisest (1)

Koolitustel palun tihti inimestel hinnata ennast kui kuulajat. Meelde on jäänud ühe osaleja vastus: ma olen väga hea kuulaja, sest oskan alati teistele nõu anda! Hmm… kas olla hea kuulaja on tõesti sama, mis olla hea nõuandja? Mida see hea või empaatiline kuulamisoskus õieti tähendab? Kui kuulmine on korras, siis ma ju olengi hea kuulaja!? Päris nii ühene see siiski ei ole.

Sõnad kuulmine ja kuulamine erinevad küll vaid ühe tähe poolest, ometi on nende sisu väga erinev. Kuulmine on kuulmismeele tegevus ega nõua erilist pingutust. Kuulamine seevastu eeldab keskendumist rääkija jutule, tähelepanu suunamist rääkijale ja kõrvaliste tegevuste lõpetamist. Kuulates on meie eesmärk olla kohal ja mõista. Neli põhilist suhtlemise vormi on lugemine, kirjutamine, rääkimine ja kuulamine. Rääkima, lugema ja kirjutama õpime lapseeas, millal või kus õpime aga kuulama?

Kommunikatsiooniekspertide hinnangul kajastub väljaöeldud sõnades ainult umbes 10% meie sõnumist. 30% edastab hääletoon, hääle valjus, rütm, tempo ja muud häälitsused, tervelt 60% oma sõnumist edastame aga kehakeele kaudu. Tähtsam kui see, mida me ütleme, on niisiis hoopis see, kuidas ütleja seejuures välja näeb. Tõeline tähendus peitub inimeses, mitte tema sõnades. Proovige näiteks öelda sõnu “ma armastan sind” sosistades, karjudes, nuttes, naerdes, põlgliku grimassiga, vihaga jne. Iga kord muutub ka sõnumi tähendus, kuigi sõnad ise jäävad samaks.

Kuidas me kuulame?

Stephen R. Covey toob oma suurepärases raamatus “Väga efektiivse inimese 7 harjumust” välja neli tasandit, mida inimesed “kuulates” tavaliselt kasutavad. Me võime kasutada ignoreerimist, praktiliselt üldse mitte kuulates. Me võime teeselda, et kuulame, ise aga mõtleme hoopis muust. Võime rakendada valikulist kuulamist, kuuldes ainult vestluse teatud osi. Me võime ka olla tähelepanelikud ja kuulata sõnu, mida välja öeldakse. Väga vähe kasutame aga tõelist ehk empaatilist kuulamist.

Empaatiline kuulamine tähendab kuulamist nii kõrvade, silmade kui ka südamega. See ei tähenda, et rääkijaga tuleks kõiges nõustuda. Me võime jääda ka eriarvamustele, aga oleme teineteise erinevaid seisukohti mõistnud ja aktsepteerime meievahelisi erinevusi.

Empaatilise kuulajaga tahetakse suhelda, sest ta äratab rääkijas usaldust. Ta ei kritiseeri ega anna hinnanguid, ei sildista, õpeta ega sega pidevalt vahele. Ta ei kiirusta nõu andma, kui seda pole küsitud. Ta kuulab kavatsusega mõista teist inimest, seda, mis tegelikult toimub tolle südames.

Empaatiline kuulamine eeldab siirast soovi kuulata ja mõista teist inimolendit. See nõuab tahtlikku pingutust häälestuda oma ligimese lainele ja vaadata maailma läbi tema silmade. Me ei kanna seejuures teisele inimesele üle oma uskumusi, tundeid, mõtteid, motiive ega tõlgendusi, vaid kuulame, mis peitub tema peas ja südames. Me ei mõtle teist kuulates oma vastust välja, püüdes tabada rääkija jutus tühikut, kuhu see vahele torgata. Me oleme kohal nii keha kui ka vaimuga.

Tore jutt küll, mõtleb nüüd mõnigi lugeja, aga kust või kuidas selleks heaks kuulamiseks, teistesse inimestesse süvenemiseks üldse aega ja jaksu leida? Kogu aeg ajab ju üks kiire teist taga, uut infot tuleb uksest ja aknast – kui kõiki, kellega päeva jooksul vestlema juhtud, veel ka empaatiaga kuulama peaks, oleks õhtuks juhe ikka täitsa koos!

See on tõesti nii. Kindlasti on mõnes suhtlemises omal kohal nii ignoreerimine kui ka teesklemine. Kes meist poleks koolis ära õppinud, kuidas jätta õpetajale muljet väga tähelepanelikust kuulamisest, ise salamisi tunni lõppu oodates. Seda oskust vajame täiskasvanunagi, kui eesmärk on jätta endast viisakas mulje, mitte aga teise mõistmine.

Kuidas seda ikkagi teha?

Minu arvates tuleb kindlasti leida aega ja tahtmist tõeliselt kuulata oma kõige lähemaid inimesi – abikaasat, lapsi, vanemaid. Väiksed lapsed tabavad vaistlikult, millal me neid tõeliselt kuulame ja millal ainult teeskleme kuulamist. Kolmeaastane annab oma emale suurepärase kuulamise õppetunni, hoides emal lõuast, et too vaataks talle silma ja nõuab: “Emme, kuula!”

Kui hetk ei ole tõesti sobiv, tuleks seda ausalt tunnistada ja leppida kokku aeg, mil saate täielikult pühenduda kuulamisele.

Mäletate seda nõudepesumasina reklaami, mis mõni aeg tagasi teleris jooksis? 4–5-aastane tütar tuleb ja palub, et ema teda kuulaks, ema aga ütleb: “Ära sega, ma pesen nõusid!” Kümne aasta pärast, kui ema sooviks oma teismelise tütrega kõnelda, vastab see talle samaga: “Ära sega, mine pese nõusid!” Nõudepesumasina margist ei tea ma praegu enam midagi, see polegi oluline. Oluline on sõnum: lapsed on väikesed ainult kord ja see aeg möödub kiiresti. Kui siis vanem oma lapsega lähedust luua-hoida ei oska, on selle taastamine hiljem väga keeruline, kui üldse veel võimalik.

Esimesel eluaastal ja just eriti lähedusest emaga tekib (või jääb tekkimata) lapse usaldus maailma vastu – kas maailm on turvaline paik, kas teisi inimesi saab usaldada, kas kellegi usaldamine võib haiget teha jne. Uuringud näitavad isegi, et kui imik lahutada emast pikemaks kui mõneks tunniks, võib sel olla lapsele korvamatu kahju, mis täis­ealisena avaldub näiteks võimetuses luua usalduslikke lähisuhteid. Iga indiviid on muidugi eriline ja ühtainust reeglit siin kindlasti ei kehti. Siinkohal meenub mulle, et mitte väga kauges minevikus pidi ema juba 56 päeva pärast sünnitust tööle minema… Või siis viidi väikelaps nädalaks ööpäevasesse lasteaeda. Õnneks on need ajad möödas ja vanematena on meil võimalus anda lastele oma eeskujuga esimesed õppetunnid empaatilise kuulamise teemal: sa oled mulle väga oluline ja ma tahan sind tõeliselt mõista!

Empaatilist kuulamist on täiesti võimalik õppida, isegi kui see oskus oma vanematelt kunagi saamata jäi. Selleks on olemas palju suhtlemisalast kirjandust, samuti võib leida erinevaid suhtlemiskursusi. Kõik teadmised ja tehnikad jäävad aga paraku vaid mehaanilisteks oskusteks, kui puudub siiras kavatsus mõista.

Lõpetuseks veel üks õpetlik lugu, mis samuti aitab vahet teha, millal kuulata ja millal on sellest targem loobuda:

Sokratese juurde tulnud kord üks tema õpilane ja öelnud: “Õpetaja, ma tahan teile rääkida juttu, mida ma kuulsin ühe meie tuttava kohta!”

Sokrates peatas teda ja küsis: “Oota, aga kas sa oled selle sõnumi lasknud läbi kolme sõela enne, kui mulle jutustad?”

Õpilane oli segaduses: “Mis sõelad?”

Sokrates vastas: “Esimene on tõe sõel – kas see, mida mulle rääkida tahad, on kindlasti tõsi?”

Õpilane ütles, et ta pole selles kindel.

“Teine sõel on headuse sõel – kas selles jutus on hea kavatsus?”

Õpilane tunnistas, et eriti hea ta jutt ei ole.

“Kolmas sõel on kasu sõel – kas mul on sellest teadmisest kasu?”

Ka nüüd pidi õpilane tunnistama, et ega sellest teadmisest Sokratesele erilist kasu teki.

Sokrates: “Sa tahad mulle rääkida juttu, mis ei pruugi tõsi olla, mis ei tee mulle midagi head ja millest pole mulle mingit kasu? Parem hoia see endale, ma ei soovi seda kuulata!”

Heli Maajärv, koolitaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 499 korda, sh täna 1)