RAIVO HEIN: Rikkaks saamisest ja rikas olemisest (20)

raivo hein
“Kui oleme majanduslikult vabad, võime teha oma ajaga, mis meile meeldib, ja võime seda teha kogu aeg,” kinnitas neljapäeval Saaremaa ettevõtluskonverentsil üles astunud saarlasest investor Raivo Hein (pildil).

Mu tütar oli nelja-viieaastane, kui ütles, et tahab poemüüjaks saada. Kui küsisin, mis selle ameti juures nii mõnusat on, vastas ta, et poemüüja teenib nii palju raha – kõik inimesed ju annavad talle raha. Järelikult on poemüüja rikas ja saab endale väga palju asju osta.

Sellistest situatsioonidest saabki alguse moment, kus väike laps hakkab tasapisi aru saama, kuidas maailm töötab ja kuidas raha töötab.

Minu viimaste aastate tegemised on väga palju seotud rahaga. Õpetan noori finantshariduse valdkonnas, et neil oleks teaduslik kirjaoskus.

Kuidas ma selle teema juurde jõudsin? Seitse-kaheksa aastat tagasi tegin ühe investeeringu –panin ühte ettevõtmisse päris palju raha ja kaotasin selle. Seda raha ei olnud mitte viis või kümme tuhat eurot, vaid üle miljoni. (Olgu etteruttavalt öeldud, et oma miljonist suutsin rohkem kui 80 protsenti siiski tagasi saada. Õnneks ma päris paljaks ei jäänud, aga õppetund oli tõesti hea.)

Süüa kohe või oodata pisut?

Sellest valest investeeringust möödus veel mõni aasta ja kui ma oma asjadele veidi teise pilguga tagasi vaatasin, mõeldes, miks ma omal ajal sellise otsuse tegin ja miks just niimoodi läks, jõudsin lõpuks järeldusele, et tegin vale otsuse sellepärast, et ma ei olnud finantsiliselt haritud.

Võib juhtuda, et võidate lotoga raha ja saate hetkega üpris jõukaks. Mis juhtub teiega aasta-paari pärast siis, kui teil ei ole finantsharidust või natukenegi teadmisi raha kohta?

Paremal juhul on see raha lihtsalt otsas. Halvemal juhul – ka selliseid juhtumeid on olnud – jäävad inimesed võlgadesse ja lähevad pankrotti. Veel hullemal juhul tapavad võlgadesse jäänud ennast ära.

Mis on värske lotovõitja tavaline vastus küsimusele, mida ta selle 200 000 või 500 000 euroga teeb. Tavaliselt ütleb ta, et “ostame uue maja” või “ostame uue auto”, “loomulikult ma lähen reisile”. “Toetan lapsi” – väga hea mõte, eriti kui lotovõitja on vanem inimene.

Mis aasta pärast juhtub? Lotovõitjal on ilus suur maja, lahe auto. Reisil käis ka ära, lapsi toetas. Ongi raha otsas. Hea küll, aga maja on ju alles, auto ka. Raha aga enam ei ole, et neid üleval pidada. Maja on suur ja vajab kütmist, aeg-ajalt ka kõpitsemist, aga mille eest? Peab vist maja maha müüma.

Inimene, kel on natuke finantsharidust või veidike ettevõtjaverd, oleks kohe algul teistsuguse otsuse teinud. Sel juhul ei ehitaks ta mitte igal aastal, vaid üle kolme aasta, käiks puhkusel viis korda aastas ja kui tahab, ostab endale kaks autot ja võib neid igal aastal vahetada.

Kumma variandi neist kahest valiksite teie?

Räägin siinkohal ühest katsest. Laste ette lauale pannakse isuäratav kook ja öeldakse: sa võid seda sööma hakata, aga kui ootad pool tundi, anname sulle ühe koogi veel. Mida lapsed teevad? 10–20% neist tõepoolest ootab ja tänu sellele saavad nad pärast ühe koogi juurde. Suurem osa lapsi ei suuda aga oodata, kuna ahvatlus on liiga suur.

Kas teie suudaksite mõnutunnet veidi edasi lükata, et tulevikus seda natuke pikemalt nautida? See on põhiküsimus, mis inimesel tekib, kui ta saab lotovõiduga järsku 200 000 taskusse. See, keda pole selleks õpetatud, loomulikult ei suuda oodata. Ta isegi ei oska mõelda, et niimoodi võiks teha. Isegi, kui ta on kuulnud, et on olemas sellised imelikud sõnad nagu “investeerimine”, “börs” ja “võlakirjad”, võtab ta “koogi” pigem kohe. Ja ongi “kook” söödud.

Teate, mis toimub tänapäeval koolis? Loen oma nüüd juba 15-aastase tütre majandusõpikust: “Mis tuleb teha siis, kui sul ei jätku palgast oma kulude katmiseks?” Õige vastus oleks muidugi, et tuleb oma kulutused üle vaadata ja neid vähendada.

Kujutage aga ette, et selles raamatus on kirjas: “Kui te ei suuda oma igapäevaseid kulutusi katta, peaksite võtma tarbimislaenu.”

Loen seda ja katkun juukseid: kuidas on võimalik, et koolis sellist asja õpetatakse või selline õpik üldse kirjutatud on!

Kujutage nüüd ette, et koolis õpetab majandust üle keskea õpetaja, kes ei ole kunagi kokku puutunud investeerimise, säästmise ega ettevõtlusega. Mida ta siis teie lastele õpetada suudaks? Kuna nendesamade laste vanematele pole omal ajal koolis keegi majandus­asjust rääkinud, ei oska nemadki seda teha. Nemad ongi need inimesed, kes võidavad 200 000 ja aasta pärast on raha otsas. Lapsed näevad seda aga pealt.

Nüüd jookseb juba teine aasta, kus teeme koos Jaak Roosaarega projekti, mida veame Tallinnast üle vabariigi – jagame keskkooliõpilastele tasuta raamatuid pealkirjaga “Rikkaks saamise õpik”. Raamatu autor on Jaak Roosaare. See on üldse üks paremaid finantshariduse õpikuid.

Eesmärk on majanduslik vabadus

Praeguseks oleme seda õpikut jaganud umbes 4000 eksemplari üle Eesti koolide raamatukogudesse ja gümnasistidele, kes on soovi avaldanud. Oleme korraldanud koolitusi ka õpetajatele, sest paraku ei oska nad rääkida raha säästmisest, lisaraha teenimisest.

Ainult säästmisel pole suurt mõtet, raha tuleb investeerida. On ju meie eesmärk majanduslik vabadus – see, et meie passiivsed sissetulekud on suuremad kui meie igapäevased kulud. Just investeerimine on see, mis passiivset tulu toodab.

Kui teil on majanduslik vabadus, ei pea te hommikul kell seitse ärkama, et tööle joosta, ja õhtul kell viis jälle koju tagasi minema. Nii nagu seda teeb aastast aastasse 90% inimestest, kes kõik kiruvad. On ju inimese eesmärk võimalikult väikese energiakuluga võimalikult pikalt välja vedada.

Kui oleme majanduslikult vabad, võime teha oma ajaga, mis meile meeldib ja võime seda teha kogu aeg, sest meie kulud on kaetud passiivsete sissetulekutega – meie raha töötab meie eest. Muidugi võime rahulikult tööl edasi käia ja lisaraha teenida, mida omakorda investeerida ja oma passiivset sissetulekut veelgi suurendada.

Kust noor inimene oma algkapitali saaks? Ehk annab lapsevanem taskuraha. Kui on lumine talv, ehk aitab pisut lisa teenida, kui aitad naabrimehel lund lükata. Tänapäeval on praktiliselt igaühel auto. Registreerige end taksojuhiks ja hakake kooli kõrvalt tööle. Minagi alustasin oma rahateenimiskarjääri üheksakümnendatel öösiti Tallinnas Mustamäel piraattaksot sõites.

Vanemad inimesed räägivad: “Ma saan nii vähe palka, mul ei ole võimalik säästa.” Küsin selle peale: “Mitu tassi kohvi sa päevas jood?” Mõni joob kaks, mõni viis, mõni rohkem. Kui jood aga viie tassitäie asemel ühe, kas sul on võimalik säästa? Suitsumeestest ma ei räägigi.

Soovitan astuda “kümne protsendi klubisse” – kui palga kätte saan, panen sealt kümme protsenti kõrvale. Mitte sellele arvele, kust ma iga päev oma kulusid katan.

Mõte, kas saan hakkama kümne protsendi võrra vähema rahaga, on esimene samm. Kinnitan: kõik saavad ja täitsa hästi. See on seesama “koogi”-küsimus.

Järgmine samm lisaraha teenimiseks ja raha säästmiseks on see, et selle raha võiks ka investeerida.

Mina olen see mees, kes saab alati vastu pead, kui räägib rikkusest kui heast asjast. Aga kumma te valiksite: kas olla vaene ja haige või rikas ja terve? Vaesus on see, mis tekitab viletsust, häda ja harimatust. Rikkus viib ühiskonda edasi, teame seda väga hästi.

Mina ei mõõda rikkust rahas, vaid aastates. Eesmärk on ju see, et meie majanduslik vabadus oleks aastates ühe võrra suurem kui meie eeldatav eluiga. Igaühel on majandusliku vabaduse pikkus aastates erinev, sõltudes sissetulekutest ja kuludest. Mida kõik need aastad oma kõige kallima vara, ajaga, peale hakata? Võite rahulikult teha seda, mida soovite. Minule see küll meeldib.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 225 korda, sh täna 1)