KÕNE IFFILE: Täna räägime Iffiga kolimisest (1)

Mina olen oma elus õnneks väga vähe kolinud sel lihtsal põhjusel, et ma ei ole väga palju ringi liikunud. Ma ei tea, kas Saaremaalt Tartusse ülikooli minekut kolimiseks üldse nimetada saab – mu asjad mahtusid ühte kohvrisse.

Kui ülikoolist ära, sõjaväkke läksin, siis mu varandus, mis minuga kaasa liikus, koosnes jällegi ühest spordikotitäiest põhiliselt riidekraamist. Mul ei tekkinud ülikooli ajal mingit tohutut raamatukogu ega asju. Elasime intris ju neljakesi toas.

Hiljem olen kolinud ainult mõne korra. Pärast sõjaväge elasin Mustamäel ja siis sai kolitud Meriväljale ridamajja. Kuna siis oli pere ja lapsed, oli ka kraami rohkem. Kuna viiendalt korruselt tuli asju alla tassida ja neid autoga uude kohta vedada, oli see kolimine üks igavene tüütu tegevus.

Palun väga – tassi koos kolme sõbraga pianiinot viiendalt korruselt alla. Polnud kuigi lustlik tegevus. Keda see töö peaks rõõmustama, mina küll ei tea.

Tüütuks teeb kolimise just see, kui sul on palju asju. Elu jooksul on kogunenud igasugust kila-kola ning kui ühel hetkel pead hakkama seda sorteerima, on üsna raske.  Tõsi, sorteerimisel on oma võlu – siis saad aru, kui palju mõttetut pahna oled alles hoidnud, ja kolimise käigus saad neid asju ära visata või viia kotiga prügikastide juurde. Mõni inimene leiab ja on õnnelik selle kraami üle.

Oleme ka pärast kolimisi teinud oma riidekappides korralikke puhastusi ja viinud meie poolt kandmata jäänud rõivaid sinna, kus inimestel neid vaja on.

Võib-olla mõni teeb nii, et läheb vanast majast uude, jätab kogu vana kraami sinnapaika ja ostab kõik uued asjad, aga enamik meist päris nii vist ikka ei tee – midagi on ju ikka vaja vanast kohast kaasa võtta.

Minulgi on, nagu vist igal inimesel, kalleid asju, mida endaga ühest elukohast järgmisse kaasa olen võtnud. Nende seas on kaks maali, mille autor on mu vanem vend, mu Beatles’i kogu ja hunnik suveniire ning muidugi mu kallite vanemate ja lapsepõlvefotod.

Mu viimane kolimine, kahe kohvrikesega, oli oma kalli naise juurde. Sellest on üle kahekümne aasta möödas.

Kuigi Muhus on kodu number üks, ei saa Muhusse minekut kolimiseks nimetada. See on rohkem kodu loomine – oleme ühiselt selle kodu seal kasvatanud. See on selge, et võtad mingid elementaarsemad asjad, näiteks puhta pesu ning poti ja panni ja kohvikruusi kaasa, et seal olla saaksid. Nii see elu Muhus pihta hakkas.

Kui oma mälus sõelun, siis ühtki sõpra ma kolimisel aitama pidanud vist ei olegi. Vähemalt niimoodi küll mitte, et korter puhtaks ja kogu kraam teise kohta. Olen sellest pääsenud. Aga kui mõni sõber kutsuks, siis muidugi läheksin talle appi.