Ettevaatust – arvuti liigtarbimise oht! (4)

korrutustabel
Sel teemal mõtlema ja kirjutama ajendas mind laupäevase Päevalehe lugu “Igale lapsele oma arvuti andmine ei tee lapsi targemaks”. Seal väidetakse, et PISA haridustest näitab lugemisoskuse eest saadavate punktide vähenemist just neis riikides, kus koolitunnis kasutatakse sageli internetti. Rohkem internetti ja arvutit kasutavates riikides (sealhulgas Soome ja Rootsi) on punktisummad vähenenud ka matemaatikas. Samas on Eesti õpilased üsna tipus arvuti kasutamisel kodus ja eelkõige meelelahutuseks. PISA uuring konstateerib tulemust, aga põhjusteni jõuda on tunduvalt raskem.

Üks suuremaid põhjusi arvatakse olevat õpetaja. Nimelt elame just praegu nn üleminekuajastul – juba nelja-viieaastased lapsed õpetavad arvutinüansse oma vanematele ja keskmises vanuses õpetaja (nii umbes 50) ei ole eriti vaimustunud oma sissejuurdunud ja sageli ka efektiivse õpetamismetoodika muutmisest. Selles on oma plussid ja oma miinused – laseme ajal minna… Võib-olla on tänane õpetaja hoopis õnnistus inimkonnale, jäämaks põhiväärtuste ja juurte juurde ning saamaks hakkama ka ekstreemsetes olukordades ja ilma arvutita.

Paarikümne aasta pärast võime aga olla juba tõeliselt suurte või mitteennustatavate probleemide ees, sest juba praegu toimuv pidev guugeldamine peaks tähendama inimaju allakäiku. Kui me oma aju ei treeni, sealt küsimustele vastuseid ei otsi, siis ta peab ju manduma. Juba praegu võivad õpilased mitmel eksamil kasutada nn abivahendeid ja teatmeteoseid (õnneks mitte matemaatikas). Kujutagem ette, et hakkame teatmeteoseid kasutama ka heal ja halval, õigel ja vääral, “tohib” ja “ei tohi”-l vahet tegemisel…

Küllap on üsna õige aeg leida kompromiss või kesktee või tasakaal inimese ja arvuti vahel. Inimene võiks ikka jääda inimeseks ja arvuti arvutiks. Juba ammu on loodud arvuti, mis võidab inimest males. Usun, et ükski inimene ei taha näha aega, kus arvuti käsutab inimest kõiges. Esimesed ilmingud on ju olemas – räägitakse, et meie riiki juhitakse Exceli-tabelitega…

Juba paarkümmend aastat tagasi oli mul Krimmi reisil kogemus meie Ameerika Rahukorpuse õpetajaga: ootamatu lume korral telgis ööbimine oli talle nagu surma minek – heaoluriigis oli niivõrd kaugenetud loodusest ja sellest, mida meie nimetame romantikaks. Nüüd teame, et ka meie oma laste hulgas on suur hulk neid, kellele mugavused on olulisemad kui miski muu. Järjest rohkem leiutatakse võimalusi, kuidas saada hakkama nii, et ei peaks midagi tegema ega millegi üle mõtlema. Aju kärbumine on saamas kogu füüsise ammu teada oleva kärbumise luigelauluks…

Ehk oleks mõistlik korraldada ühe autovaba päeva asemel arvutivaba nädal. Usun, et sellise nädala lõppedes muudetakse riikide arengukavu ja aastaeelarveid.

Olles Saaremaa esimene arvutiõpetaja, ei ole ma muidugi arvutite vastu. Selle looga ärgitan vaid mõtlema oma rollist arvutitest üha enam täituvas maailmas – mina kui lapsevanem, mina kui õpetaja, mina kui õpilane, mina kui inimene…

Ilmus SÜG-Pressis nr 469

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 508 korda, sh täna 1)