Vanasti käis elu rohkem ümber toidu (5)

LIHAKRIIS: Eda Maripuu pakub käkke, mis tehtud seekord ilma lihata, kuna sealihaga on teadupoolest kitsas käes.  RAUL VINNI

LIHAKRIIS: Eda Maripuu pakub käkke, mis tehtud seekord ilma lihata, kuna sealihaga on teadupoolest kitsas käes.
RAUL VINNI

Eks tänapäevalgi käib elu ümber toidu, kuid asja mõte on vähe teine. Sadakond või rohkem aastat tagasi oli see ellujäämise küsimus, toidu maitsed ja mitmekesisus jäid pigem tahaplaanile. Kui neile üldse mõeldi.

 

“Leib oli väga oluline,” räägib Koguva küla Tooma talu viljaaida juures Muhu muuseumi teadur Eda Maripuu. Viljasaak ja selle hoiustamine oli oluline. Selle nimel tehti väga palju tööd. Pered olid toona suured, sageli oma 20 inimest, ja kehv viljasaak tähendas ka tühja kõhtu.

Maripuu pajatab, et leivategu oli perenaise töö, mis võeti ette kord nädalas. Leivataigna tegu käis lehtpuutüvest õõnestatud nõus ehk leivalõimes. See pidi olema nii suur, et tüdruk mahtus sisse magama. Ka leivad ise olid suured, isegi kuni 10-kilosed pätsid. Hiljem pisemad.

Muhus tehti magushapukat leiba. Kombekohaselt lõikas leiba lauas peremees. Eda Maripuu sõnul oli hilisematel aegadel mõnel pool kombeks olnud, et leib oli kogu aeg laual.

Lehm polnud piimaks

Leivavili oli ka nii hea säilivusega, et kui 1949. a kolhoosid tulid, siis taludes tehti leiba veel mitu aastat kolhoosiaja-eelsest viljast.

Võrreldes tänapäevase toidulauaga oli 20. sajandi alguse talu toidulaud üsna kasin. Liha näiteks ei olnud pea üldse. Eda Maripuu räägib, et lehmad olid pigem ikka suguloomad, keda peeti härgade saamiseks.

Täispikk lugu ilmus laupäevases Saarte Hääles

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 510 korda, sh täna 1)