AJAKAJA: Kõige kõigem Eesti

Koduses Eestis on hea, eriti kui reisilt tagasi jõuad. Kõik on tuttav ja kõik on oma. Laias laastus.

Mõne asja puhul aga tulevad muremõtted meelele ja ka keelele. Vaadates seda Eesti elu, mis läbi meedia meieni kajab. Selle sügise emotsionaalseim teema on kindlasti pagulased ehk siis erinevused, mis meid hirmutavad, väidetavalt.

Meedias on sel teemal palju arutatud ja olulisim sõnum, mis sellest arutlusest kõlama jäänud, on see, millistena me Euroopa kontekstis oma pagulastepelgusega paistame. Võib-olla see äkki inimlikust vaatenurgast polegi olulisim, mis teised meist arvavad. Olulisim on see, mis tunne meil endil südamesse jääb, kui me hädasolijad abistamata jätame ja kas meil on sellise suhtumise juures moraalset õigustust teistelt meie aitamist eeldada. Aga see selleks.

Hoopiski kurvem on lugu sellega, et Eestist on saamas see kõige kõigem rahvusvahelises kontekstis murelikuks tegevate asjadega – lisaks teemadele sallivuse/sallimatuse kontekstis, oleme me, tulenevalt oma väiksusest ja rahvaarvust, esirinnas alkoholitarbimisega, HIV-teemadega, enesetappudega, liiklusõnnetustega. Kurva statistikaga seega.

Sellistes edetabelites esirinnas olemine ei ole hea olemine. See viitab ja vihjab liiga selgelt sellele, et ühiskonnas on hoolimise ja hoolivusega asjad üsna kehvasti.

Kui me iseendast ei hooli, siis ega me oska hoolida ka teistest – mis nüüd suhtumises pagulastesse ka välja paistab. Meie tegelikkus ja hoiakud ja suhestumine maailmaga. Ja enne kui need õnnetud pagulased meie kultuuri ja keele hävitada jõuavad, hävitame me ennast ise – oma eluviiside ja suhtumistega. Aga selle tõdemuseni jõudmiseks on vist vaja rohkem aega.

Ega kedagi vägisi hoolivaks käskida ju saa. Ning kui ikka äärmuslikud hoiakud võõraste suhtes on südamesse võetud, siis tuleb sellega leppida, et kui meil kunagi (vaadates arenguid sõjatandril meie lähiümbruses) on vaja pagulastena vägivalla eest jälle kord pageda, siis kes meid tahab vastu võtta, kes meist peaks hoolima?

Muidugi on selles pagulastemaatikas veel üks eriti piinlik moment – Eestis on teistsugused hakanud suures pagulashirmus kogema lausa füüsilist vägivalda, ja ma ei viita üksnes Vao pagulaskeskuse põlengule.

Ka täiesti tavalised eestlased, näiteks multietniliste perede järeltulijad, saavad tänaval peksa lihtsalt seepärast, et nende nahavärv on väheke tumedam kui tavalisel eestlasel. Sellest aspektist meie erinevuste tolereerimatust vaadates ei oska küll muud öelda, et jäägem ikka mõistuse juurde, ükskõik siis mida äärmuslikud rühmitused meie avalikus ruumis ka ei propageeriks.

Jäägem inimesteks, kes oskavad vahet teha heal ja kurjal ning kel on natukenegi hoolivust ligimese suhtes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 64 korda, sh täna 1)