Tehnika tervise teenistuses (1)

LIHTNE JA KIIRE: Evi Maasik surub sõrme vastu testriba ja peagi teatab glükomeeter tulemuse. Foto: Tambet Allik

LIHTNE JA KIIRE: Evi Maasik surub sõrme vastu testriba ja peagi teatab glükomeeter tulemuse.
Foto: Tambet Allik

Ka kodus kasutavad paljud meist meditsiinitehnikat, olgu siis vererõhumõõtjat, digitaalset termomeetrit või diabeetikutele hädavajalikku glükomeetrit.

Saare Selveris tegutseva Südameapteegi juhataja, proviisor Merle Meola sõnul kuuluvad apteegist koju ostetavate populaarsemate meditsiinitehnika seadmete hulka digitaalsed termomeetrid. Neid kasutatakse klassikalise termomeetri ehk nn kraadiklaasi asemel aina rohkem.

Kui tavalise kraadiklaasi skaalal tuleb õige näidu saamiseks loendada kriipsukesi ning on oluline, mis nurga alt vedelikusammast vaadata, siis digitaalse ekraanile kuvatakse numbrid. Samuti ei pea digitaalse termomeetri näitu uuesti kraadimiseks alla lööma.Seadme eeliste hulka kuulub ka see, et selle “mälust” saab kuvada viimased mõõtmised.

“Digitaalse termomeetri suurimaks eeliseks tavalise kraadiklaasi ees peetakse lühemat mõõtmisaega,” rääkis Meola. “Samas tuleb mõnda digitaalset termomeetrit kaenla all edasi hoida ka siis, kui helisignaal on kõlanud, ning kraadimiseks kulub samuti viis minutit nagu tavalise termomeetri puhul.”

Apteekides on saada väga erinevaid termomeetreid. On näiteks kullatud otsikuga termomeetreid, mis sobivad nikliallergiaga inimestele. Väikelaste kehatemperatuuri mõõtmiseks on aga head painduva otsaga termomeetrid. Hinnadki on neil erinevad, alates 4 eurost.

Usaldusväärsed mõõtjad

Meola soovitab enne kraadimist hoolega lugeda termomeetri kasutamisjuhendit. Näiteks tasub teada, et kaenla alt temperatuuri mõõtes tuleb osa digitaalseid termomeetreid hoida vertikaalselt küünarvarre ja keha vahel.

Kes soovib, võib endale muretseda kontaktivaba termomeetri. “Need võimaldavad teatud kauguselt mõõta näiteks magava beebi otsmiku temperatuuri, samuti ruumide, toitude, vannivee temperatuuri,” rääkis Meola. Selliste termomeetrite soetamiseks tuleb kukrut kergendada poolesaja euro võrra.

Sageli ostetakse apteegist ka vererõhumõõtjaid. Enamasti soetavad selle aparaadi üle viiekümne aasta vanused inimesed.

“Üle 55-aastastel inimestel, kel on vererõhuga aeg-ajalt probleeme olnud, võiks see aparaat küll kodus olla,” arvas Meola. Lisaks neile, kes kimpus kõrge vererõhuga, soovitab ta selle seadme soetada neil, kel vererõhk madal. “Hea, kui inimene teab, et tunneb end halvasti just madala vererõhu tõttu – on ju olemas ka preparaate, mis vererõhku tõstavad.”

Südameapteegis on müügil vaid täisautomaatsed vererõhumõõtjad. Odavam mudel maksab umbes 40 eurot.

“Kui poolautomaatse aparaadi puhul tuleb balloon ise täis pumbata ja stetoskoobiga kuulata, siis täisautomaatse mõõtja puhul piisab vaid nupuvajutusest ja aparaat kuvab näidud ekraanile,” selgitas Meola.

Proviisori hinnangul on see, kui inimene ise ei pea ballooni pumpama, suur pluss. “Juba see liigutus võib vererõhku tõsta,” põhjendas proviisor.

Täisautomaatne vererõhumõõtja teavitab, kui mõõtmise ajal on esinenud südame rütmihäire. “Sellised aparaadid on väga usaldusväärsed,” kinnitas Meola. “ Täisautomaatseid vererõhumõõtjaid kasutavad isegi perearstikeskused.”

Kõigil Südameapteegis müüdavatel vererõhumõõtjatel on õlavarremansett. “Teistes apteekides on müügil ka randmemansetiga aparaadid, aga need sobiksid pigem alla 50-aastastele inimestele, kelle sooned randmel ei ole veel jäigastunud,” arvas Merle Meola.

Südameapteek müüb ka glükomeetreid, mis on mõeldud diabeetikutele veresuhkru taseme mõõtmiseks. “Glükomeetri võiks koju osta inimene, kellele on arst soovitanud veresuhkrut regulaarselt mõõta,” rääkis Meola.

Kuressaare haiglas töötava endokrinoloogi Virge Nemvaltsi sõnul võimaldavad glükomeetrid ehk suhkrumõõtjad inimesel endal kontrollida glükoosisisaldust kapillaarveres antud hetkel. “Glükomeeter on suhkruhaigele vajalik enesekontrolliks,” ütles Nemvalts.

Tohtri sõnul on hea glükomeeter väike, diskreetne, kaasaskantav, mugav ja lihtne kasutada. “Ta annab küllalt usaldusväärse vastuse viie sekundiga ja see on ligilähedane vereseerumis mõõdetava glükoosisisaldusega.”

Samas glükomeeter oma väiksema täpsusastme tõttu diabeedi esmadiagnoosimiseks ei sobi. “Oma pereliikmetel leitud kõrgema veresuhkru korral tuleb kindlasti pöörduda arsti poole ja analüüse korrata, määrates glükoosisisalduse seerumis,” rääkis Nemvalts. “Diabeet on tõsine eluaegne haigus ja selle diagnoosimine jäägu ikka arsti hooleks.”

Uuemad arvutivõrgus

Uuemat tüüpi glükomeetrid on arvutivõrku ühendatavad ja võimaldavad mõõtmistulemusi graafiliselt kujutada, arvutada tulemuste aritmeetilise keskmise – seega analüüsida koos raviarstiga veresuhkru kõikumisi pikema perioodi vältel päevade lõikes, et selle abil määrata ja optimeerida raviskeem.

Kasutusel on erinevaid glükomeetreid. “Kõik need on head ja töötavad üsna usaldusväärselt,” kinnitas Nemvalts.

Hinnaklassilt on glükomeetrid ja testribad veidi erinevad, sõltuvalt disainist ja lisaseadmetest. “Kindlasti tasub hoolikalt lugeda kasutusjuhendit ja seda ka järgida, kuna sellest sõltub suurel määral tulemuste usaldusväärsus,” rõhutas Nemvalts.

Glükomeetrit ei pea ise ostma. Diabeedi esmadiagnoosimisel annab raviarst seadme tasuta või saab selle apteegist. Testribasid kirjutab soodustusega 90% välja raviarst sõltuvalt diabeedi tüübist ja ravist.

Lapsed, rasedad, I tüüpi insuliinravi saavad suhkruhaiged vajavad testribasid rohkem (600–1100) poolaastas, kuna neil on tarvis veresuhkrut mõõta sageli, kuni seitse korda päevas.

II tüüpi diabeetikutel, kes saavad tablettravi, on ette nähtud 50 testriba poolaastas, mis tähendab veresuhkru kontrollimist umbes kord nädalas, vajadusel ka sagedamini.

Kui II tüübi diabeetikud on viidud aga insuliinravile, suureneb nende testribade arv 450-le poolaastas. Testribasid saab soovi korral apteekidest ka osta, täishinnaga. “Alati tasub meeles pidada oma glükomeetri marki, et ribad sobituksid,” soovitas dr Nemvalts, lisades, et kaua lahti olnud, valedes tingimustes hoitud või aegunud testribad võivad valetulemusi anda.

Veresuhkru mõõtmine on tehniliselt lihtne ja reeglina saavad sellega hakkama nii kooliealised lapsed kui ka vanurid. Et oleks vähem valus, soovitab Nemvalts kasutada veretilga kättesaamiseks nn püstolit.

Esmase torkevahendi annab koos glükomeetriga raviarst, edaspidi saab neid osta apteegist. Et oleks vähem valus ja hügieenilisem, tuleb vahetada ka torkenõelu, mida arst kirjutab välja samuti 90-protsendilise soodustusega.

“Esimene veretilk tuleb ära pühkida ja teine, nööpnõelapea suurune tilgake, panna vastu imavat andurit,” õpetas Nemvalts.

Kui glükomeeter on verega määrdunud, tuleb seda aeg-ajalt puhastada ning ka patareisid tuleb aeg-ajalt vahetada.

Proviisor Merle Meola sõnul võiks koduse meditsiinitehnika hulka arvestada ka hingamisprobleemide raviks kasutatavad inhalaatorid. Ka igasugused tervise kiirtestid liigitab Meola kodus kasutatava meditsiinitehnika alla. Testiga, millega on kaasas torkevahend, pipett ja kontrollvedelik, saab kapillaarverest tuvastada näiteks õietolmu-, kassi- ja tolmulestaallergiat.


 

Glükomeetrita hakkama ei saaks

Eesti diabeediliidu Saaremaa seltsi eestvedaja Evi Maasik on teadlik diabeetik olnud üle kolmekümne aasta.

Kui esialgu pidi ta tablette võtma, siis süstiv diabeetik on Maasik olnud üle 20 aasta. Evi Maasik ei kujutaks elu glükomeetrita ettegi. Naisel, kes mõõdab oma veresuhkrut mitu korda päevas, on glükomeetreid koguni kolm: üks on igapäevakasutuses, teine, kus testribade kassett sees, sobib hästi reisile kaasavõtmiseks, kolmas aparaat seisab aga kodus praegu veel kasutuseta.

Maasik demonstreerib aparaadi tööd, tehes sõrmeotsa spetsiaalse nõelaga augukese, laseb glükomeetri testriba sõrmele ilmunud veretilgakesega kokku saada ja loeb ekraanilt näidu: 13,3.

“See on väga kõrge, aga pärast sööki ongi näit kõrge,” selgitab ta. “Normaalne veresuhkrunäit on 5. Kui on juba kõrgem kui 7, tuleb kindlasti kontrolli minna. Näiteks kui mul on veresuhkrunäit väga kõrge, aga ma ei tunne, et muga midagi pahasti oleks. Kuna seda ei pruugi tunda, peabki inimene oma näitu teadma. Kui diabeet ravimata jätta, on see surmav.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 657 korda, sh täna 1)