Soela abikapteni töö on kui tõeline puhkus!

TUULE- VARJUS: Erkki Raasuke räägib, et Soela sadam asub merelt tulijaile soodsas kohas. Tuuled pole tavaliselt ülearu suured ja lained ei lõhu paati. Foto: Irina Mägi

TUULE-
VARJUS: Erkki Raasuke räägib, et Soela sadam asub merelt tulijaile soodsas kohas. Tuuled pole tavaliselt ülearu suured ja lained ei lõhu paati.
Foto: Irina Mägi

Ilm on meil na kentsakas. Mõneks hellaks hetkeks piilub päike pilve tagant, siis sabistab sellestsamast pilvest vihma. Pole üldse nagu suvi, aga ometi on suvi. Millega tegeleb suvisel ajal – ilmast sõltumata – abikapten? Kes üldse on abikapten? Soela sadamast leiab vastuse.

Parasjagu on Soela sadamas abikapteniks Erkki Raasuke ühes oma kaasa Riinaga. Riinat pole küll hetkel sadamas, ent Erkki on. Samuti on sadamasse põiganud Soela sadama seltsi üks asutajaliikmetest, Margus Pajuste, kes on just oma “valve” abikaptenina sadamas lõpetanud.

Mõlemad on asised ja abivalmis, kutsuvad külalised sadamahoonesse, panevad valge linaga kaetud pika laua taha istuma ning pakuvad kohvi-kooki. Täitsa omavalmistatud kooki. Erkki naerab, et eks jaa, ka koogiküpsetamine kuulub abikaptenite tööülesannete sekka.

Margus leiab, et abikaptenite süsteem toimib neil väga hästi. “Hoiab sadama elus,” ütleb ta.

“Kas soovite kohvi?” pakub Erkki.

“Teed saab ka,” kinnitab Margus. “Rohelist ja musta.”

“Kõike on võimalik osta!” naerab Erkki. “Isegi toolid müün ära, kui keegi osta soovib.”

Tõsi ta on. Lastes pilgul üle Sinise Sabaga Merikuke baari liikuda, hakkab lisaks silma leti taga seinal ilutsev menüü. Küll on seal kirjas karastusjoogid, kohv, tee, krõpsud, saiad – mida vaid! Ja hind on kõigel üks – 1 euro. Milline imeline hinnakiri.

“Tool on raha eest, kohvi saate meie poolt,” nendib Margus kõrvalt mõtisklusist välja sikutades.

Kui praegu on sadamas rahulik ja vaikne, vaid kaks saksa turisti vuravad ratastel jälle oma teed, siis tavaliselt, rohkem suve nägu ilmaga, on sadamas sagimist küll ja veel.

Sadama külje all on näiteks väga kena ujumiskoht. Abikaptenid ütlevad, et kena väike kohalik rand. Põhi on liivane ja vesi mõnusalt soe. Sügavaks ei lähe liiga järsku ega liiga aeglaselt. Ka lastel hea turvaline olla. Kui päike paistab, on Soela rand ikka rahvast täis. “Siis on suplejaid hästi palju,” kinnitab Margus.

Tema sõnutsi nad loodavadki sadamas augusti esimesse poolde lubatud soojade ilmade peale. “Ameeriklased lubasid lausa 20. augustini sellist ilma.”

Umbes sellise ilmaga, nagu sel päeval, on sadama põhilisteks külastajateks just jalgratastel sakslased, sekka ka lätlasi. “Ma ei tea, kuidas neid sakslasi sel aastal nii palju on. Mitte soomlasi, ega venelasi, aga just sakslasi,” arutleb ta. Siis aga Margus vakatab ja põhjendab: “Te pidite ju tegelikult Erkkiga rääkima, ma siin niisama räägin.”

Viidatu, kes parasjagu kohvi valmis saanud, tõdeb, et tema ju ei saa hetkel – ta on abikaptenina tööl.

“Toon ma suhkrutoosi ka?” küsib abikapten Erkki viisakalt.

“Ikka võib. Ma küsin vahele, et need alused, mis kai ääres parasjagu vees, on need külaliste või kohalike jagu?”

“Need me tänaseks rentisime,” naljatab kohvitassi küsija ette lauale poetanud Erkki.

“Jaa.. Ostsime alused sisse!” läheb naljaga kaasa Margus.

Selgub, et tegelikult on sadamas praegu vaid üks külalisalus. Kõik ülejäänud on ümberkaudsete elanike omad.

“Kas pirukat või kooki ka?” uurib Erkki.

“Teil siin abikaptenid küpsetavad ka ja puha?“

“No jah, täna tegime. See on meil siin omavaheline võistlus, et kelle perest tulevad kõige paremad küpsetised,” muheleb Erkki. “Kes laisemad on, toovad Karja Pagarist, aga mõned asjad tehakse ikka ise ka.”

Askeldamised ära askeldanud Erkki istub viimaks lauda ja toob jutuotsa tagasi jahtide, kaatrite ja paatide juurde, mis Soela sadamas laisalt tuulega kaasa loksuvad. “Eks iga aastaga tuleb neid juurde. Esimesel aastal oli meil neid päris hõredalt siin, nüüd ikka tuleb aina rohkem,” pajatab ta.

Juuli algul peatus sadamas näiteks terve mansa Hiiumaa Purjelaeva Seltsi aluseid. “Lisaks meie enda alustele oli sadamas 30+ alust. Põhimõtteliselt oli siin täielik rägastik, sadam oli punnis täis,” räägib Erkki õhinaga. Nii tihedat vaatepilti polnud enne Soelas nähtud. Pooled alustest olnud purjekad ja see on vaatepilt, mida kohalikud eriti armastavad.

Sadam on tegelikult veel õige nooruke. Abikaptenite süsteem on alles teist hooaega töös ja olgem ausad, teine hooaeg ongi sisuliselt see käimasolev hooaeg.

“Eelmisest aastast lükkasime selle süsteemi käima ja see osutus päris edukaks. Aga eelmisel aastal oli ka unelmate suvi…” tõdeb Erkki.

Olid soodsad tuuled ning merevee temperatuur kerkis suisa üle 26 kraadi. Suplejaid ja suvitajaid oli ohtrasti ning tillukeses, õdusa ilmega sadamas oli melu kui palju. “Ma ei saa öelda, et sadam oli täis, aga rahvast oli hästi palju. Tuldi, võeti jäätist ja joodi kohvi ka.”

Sadam täidab Marguse sõnul mitut ülesannet. Külaelanike seisukohast on ta ka külakeskus. Varem pole sellist ruumi olnud, kus saaks arutada küla asju või pidada üheskoos pidu.

Isegi jaanituledega on varasemalt olnud mure. Seda juhul, kui vihma on sadanud. Nüüd on õdus katusealune sadamahoone näol olemas.

Loomulikult on Soela ka külalissadamaks, seda nii maalt kui merelt tulijatele, ning ühtlasi ka kalameeste päralt. Siit sadamast käib igapäevaselt mõni paat merele. “Vahepeal olid ilmad viletsad ja kui lainetel juba vahtu näha, siis on väikese kalapaadiga ikka väga tülikas võrku lasta.” Nüüd aga tulevat esimesed signaalid ümber Saaremaa, et ahvenat ja lesta on saadud omajagu. See muutis ümberkaudsed kalamehed kohe aktiivseks. “Et ehk jõuab siia lahesoppi ka see kala!”

Erkki on veendunud, et jõuab. “Kui meri väga tuuline pole, siis igal õhtul keegi ikka läheb ja paneb võrgud sisse,” kinnitab ta. “Aga tõsi ta on, kui “jänes” on peal, siis väikse paadiga merele ei lähe.”

Nii Margus kui Erkki leiavad üksmeelselt, et ilmselt ongi Soela sadam üks paremaid sadamaid üldse, kust merele minna. Tuuled on seal valdavalt soodsad, laine pole ülearu suur ja Hiiumaale põikamiseks kulub 15 minutit.

Kõlab hästi. Aga ikkagi… abikaptenite töö, millega tegeleb üks abikapten peale kohvi ja koogi valmistamise? Kuidas Soela omale täitsa omad abikaptenid sai?

Margus ajab käe pikka ning patsutab Erkkile õlale. “Süsteemi autor on siin. Tema on see, kes ideega välja tuli,” nendib ta. Erkki naerab. “Jah, meil on kapten olemas, seega me ei saanud kaptenid olla,” põhjendab ta.

Erkki lisab, et neil on asi juba seepärast teistsugune, et sadamas tegutseb Soela Sadama Selts. Ja abikapteniteks on seltsi liikmed.

Kõik, kes vähegi kaasa lüüa tahavad – sest abikapteniks olemine on rangelt vabatahtlik –, saavad seda teha. Olgu öeldud, seltsis on ca 50 liiget.

Abikaptenite ideele tuli Erkki aga seeläbi, et sadamasse natuke rohkem elu tuua. “On väga suur vahe, kas inimesed lihtsalt tulevad ja vaatavad seisvat kohta või on siin keegi kohapeal,” selgitab ta. “Keegi, kes vajadusel võtab otsi vastu, pakub kohvi või mida iganes vaja.”

Esimesed vabatahtlikult abikapteni ametit proovida soovijad olid kohe olemas ning nõnda siis läkski asi käima. Esimene aasta läks teadlikult proovimise mõttes – et kui üldse ei edene ja üldse ei sobi, siis edasi ei punnitata.

Loe edasi laupäevasest Saarte Häälest.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 933 korda, sh täna 1)