Kultuurisuvest nii-ja naapidi

Juulikuu on Eestimaal rikas erinevate kultuuriürituste poolest. Lisaks Saaremaa lopsakale üritustekalendrile on tegelikult kogu Eesti tuksumas selles vaimus. On ju vanarahvaski öelnud sedasi, et lisaks leivale tahab rahvas ka meelelahutust, vaimset leiba. Asi, mille üle ei peakski ehk arutlema.

Arutlusainest aga pakub sõna kultuur. Milline on kultuuri mõiste ja tähendus tänases Eestis? Teoreetikud on välja mõelnud mitmeid definitsioone. Mõned käsitlevad kultuuri meie igapäevaeluna – see kuidas me riietume, käitume, oma maju ehitame, oma tänavaid disainime. Teised ütlevad, et kultuur on kommunikatsioon ja/või kommunikatsioon on kultuur. Kolmandate jaoks on kultuuril väga spetsiifilised tähendused: pärimuskultuur, organisatsioonikultuur, kodukultuur jne.
Üks kultuuri fookusi on ka näiteks viimasel ajal Eestis üles kerkinud erinevuste kultuur ja/või kultuurierinevused. Mingis kontekstis on kultuurierinevused meie jaoks olnud aastaid suhteliselt kauge teema, sest see pole meid otseselt mõjutanud. Oleme elanud küllalt selgete piirjoontega kultuuriruumis, oma kultuuriruumis, ja see, mis on meie omast ja lähedasest väljaspool, pole meid eriti tugevasti puudutanud.

Esimene erinevuste kultuurikogemus tuli meie õuele kooseluseaduse kontekstis ja laias laastus jagas arvamused kahte lehte – poolt ja vastu. Kummalgi poolel on oma õigus ja argument. Teise suurema kogemuse aga oleme nüüd saanud pagulaste teemal. Viini ülikooli teadlane Thomas Bauer on uurinud erinevuste kultuuri ja sellega seonduvat palju ja just Balkani etniliste ja religioossete konfliktide kontekstis. Mõneti on meie olukord siiski leebem kui Balkanil, sest meil pole sel teemal veel sõdasid peetud. Kuid sisuliselt on meil siiski, mida õppida. Kasvõi selleks, et kunagi selliseid konflikte kõige radikaalsemal moel ei tuleks. Baueri sõnum on tegelikult lihtne. See, kuidas me käsitleme erinevusi, on tegelikult meie elamiskultuuri küsimus. Otse öeldes – intelligentsi küsimus. Ja tausta sellele loob meie kommunikatsioon ja selle tulemusel tekkiv teadmine, silmaring ja empaatia, maailma mõistmise kultuur. Jah, keegi ei saa öelda, et meie kultuurierinevus on erinevuste kultuuri omaks võtmine. Kellelegi ei saa ette kirjutada, kuivõrd kultuurne rahvas me oleme või ei ole ja missugust kultuuri me aktsepteerime ja missugust mitte. See on paljuski iga indiviidi enda ja isiklik otsus ja põhineb väärtushinnangutel. Kuid ilmselge on ka see, et globaliseeruvas maailmas on kultuurikäsitlus ja tähendused muutunud. Ja me ei saa olla osa vabast maailmast maailmavaatega, mis meisse meie mineviku tõttu on jõuliselt salvestunud – enese identiteedi kaitsmiseks oleme harjunud ennast sulgema oma identiteeti, selleks, et säilida rahvana ja pääseda massilisest homo sovietikuse loomise survest. Mõtlemise koht? Kindlasti. Ja iseenda maailmaga suhestamise koht samuti. Pelgalt kultuurisündmustel osalemine meist enam kultuurrahvast ei tee. Selleks on vaja midagi veel lisaks – hoiakuid, eelkõige, ja suhtumisi, mis ka intellektuaalselt meid selle maailmaga, mille osaks me ise oleme end tahtnud, liidaks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 153 korda, sh täna 1)