Meil siin Saaremaal suletud uste aegu (10)

Suvi on tänavu pikaldane tulema, pilved katavad kadedalt päikest ja inimeste meeled kipuvad seeläbi kurvaks ja kurjaks minema. Mõtlemata pillutud sõnast või loetud lausekatkest Facebooki seinal hakkavad idanema lood ja linnalegendid. Tühjadel juttudel on aga komme hakata elama oma elu, just niisamuti nagu lapsepõlves mängitud telefonimängus.

Jutud levivad kiiresti

Esimesena telefonitoru tõstnud saarlane on öelnud üheainsama sõna: pagulane. Ring ümber Saaremaa ja viimane infosaaja omab tõsikindlat teadmist, et homme toimuvad siinmail suured muutused. Erihooldekodud suletakse, kliendid saadetakse tänavale, juhataja lastud lahti juba enne Kreeka kriisi ning pagulastele ehitatavat suured ja uhked paleed Sõmera mändide alla. Aga nüüd stopp, head kaaslased, see oli ju ainult mäng! Puistakem pilved silmist ja raputagem end lahti kuulujuttude tekitatud kataklüsmist.

Seni ei ole keegi ühtegi pagulast Saaremaale pakkunud, peale saarlaste endi ei ole keegi selles osas seisukohta kujundanud ega seda arutanudki. Aga kui nii peaks juhtuma ja kui tõesti meie väikesse kogukonda pakutakse viis, kümme, viisteist kurjuse eest pagevat inimhinge? Inimesed, kelle lootused ja kodud on hävitatud, kelle lähedased on tapetud, kelle õigus inimväärikale elule on jalge alla tallatud. Mis me siis ütleme, kas tõesti suleme oma südame, sulgeme uksed?

Mõned aastad tagasi oli mul võimalus külastada jõulude ajal sõjapõgenike varjupaika ühes Austria väikelinnas. Linnakeses olid kaunistatud kõik kodud inimestele ja koertele, ma usun et ehet kandsid ka kõik väljamõeldud puust ja plastikust sõbrad. Nimetatud maja seisis määramatu halli karbina, olles kristlik varjupaik, kuid jäänud ainumagi kaunistuseta. Naiste, emade seelikuäärest vastupiiluvad lapsed olid nagu lapsed ikka, säravate mustade silmade ja kriimuste põlvedega, olid üksikud mehed, ööd ootavad püstised madratsid ja õrn pissivine. Ja olid naised. Mõni lapseohtu neiu sõdurite poolt vägistatud, mahajäänud surnuid ja kadunud lootusi leinavad naised.

Esmalt hindasin nende vanuseks 50–60 eluaastat, tegelikult olid nad enamasti 25–30-aastased noored inimesed. Hirm, kogetud õudused ja teadmatus tuleviku ees oli nad hetkega vanaks muutnud. Mõned olid nõus meiega rääkima, mõned vaikisid ettevaatlikult. Mõnel neist oli varemeis kodust kaasa haaratud puidust karbis kallis teeserviis. Miks, ei osanud keegi mõelda, ega nad isegi.

Meie olime sel päeval seal majas külalised ja nemad pakkusid meile oma kodukoha, Afganistani, Somaalia jt paikade traditsioonilisi maiustusi. Me jõime koos ravimtaimedest tehtud teed ja kaugete maade kaugete traditsioonidega küpsetatud magusaid kooke. Me kuulasime ja rääkisime sõjast ja elust, lastest ja kadunud lähedastest, sõnad pudenemas huultelt kohmetuse ja ettevaatusega. See ei olnud mäng, oli elavate inimeste traagiline elu, lein ja lõputu kurbus.

Palju vaja vaielda

Küllap ei ole kõik riigipiiride ületajad toredad inimesed, ega ole piiri sees elavad inimesedki. Küllap peab tegema palju tööd, pidama maha palju mõttetalguid ja vaidlusi, kuidas aidata inimesi siin ja aidata neid, kes tulevad mujalt. Sõda ei ole kunagi lõppenud, praegu käib see vaid mõne lennutunni kauguses Ukrainas. Seega ei ole lahendus otsida seda, mida me teha ei saa või ei taha, vaid nende lahenduste püüdmises, mida on vaja teha ja mida me teha saame.

Inimesena oleme me ühtviisi sarnased ja ühtviisi erinevad. Oleneb kasvatusest ja keskkonnast, milliseks areneme ja milliseks kujuneb meie tolerantsusmäär. Mida ütlevad meile meie lapsed, kui neile antakse aastakümnete pärast hinnata meie väljaütlemised pagulaste ja teiste selles ajas stigmatiseeritud sihtgruppide osas. Veel tänapäevalgi võib kohata inimesi, kes on veendunud, et psüühilise erivajadusega inimesed tuleb n-ö normaalsetest inimestest rangelt eraldada, kõrgete aedade taha isoleerida, et naisi ja lapsi tuleb karistada näpujämeduse kepiga, et uppuja päästmine on tema oma asi ja pagulane on vaenlane. Uksi sulgeda on kerge ja uksed võib ehitada kõrged, kuid kas neid uuesti avades keegi meid üldse enam vajab?

Elu siinmail ei ole kunagi lihtne olnud, parema elu otsijad on siitmailt kiired päikese poole põgenema. Kuid mõeldes kõigile neile randujaile, ka meie esivanematele, keda see väikene maalapp on vastu võtnud ja end tingimusteta armastama õpetanud, tuleb meil olla lahked ja avatud nende vastu, kellel täna ei ole midagi rohkemat kui murenenud lootus kohata avatud ukse taga sõbralikku ja abivalmis inimest.

Helle Kahm
Sõmera Kodu juht

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 243 korda, sh täna 1)