Taas pagulastest ehk Austuseta, laktoosita, naisteta! (4)

adam tamjärvKui mu emapoolne esiisa Kreetalt 1850-ndatel Saaremaale jõudis ja soovitud Ahvenamaa asemel siia pidama jäi, ei tekitanud tema siin olek ilmselt suuremat küsimust, kuna mööda ilmamerd seilavate lõunamaalastega oldi juba ammu harjutud.

Viimase paarisaja aasta jooksul ei olnud ta üldsegi mitte ainus tulnukas lõuna poolt, millest annab ilmselget tunnistust ka paljude meie, saarlaste küllaltki vahemereline välimus ja olemus. Tumedad lokkis juuksed, pruunid silmad, ülekeevad emotsioonid jne.

Ilmne on aga see, et oleme unustanud oma päritolu ja ka need inimesed, kellele oma erilisuse eest tänulik olla.

Geneetiliselt kaasas käivad “mälestused”

Aga vähe sellest, ka minu isa esivanemad on suures osas võõramaalased. Siiski on nende järeltulijatest, sealhulgas minu vanematest ja minust, saanud südames uhked saarlased, eestlased.

Saarlased ei ole nii pateetiliselt rahvuslikud kui mandrieestlased. Pigem vastupidi, eestlus ei ole kaugeltki nii oluline kui see fakt, et ollakse saarlased (meelde tuleb aeg, kui olin Kuressaare linnavolikogu eetikakomisjoni liige ja meil toimus linnakodaniku komisjoniga ühiskoosolek, kus Kuressaare gümnaasiumi direktor Toomas Takkis pidas saarluse õppekava olulisemaks üldisest isamaalisuse kasvatusest). Ausalt tunnistades ka mina!

Mandril ehk Eestis käies tunnen ennast kohati nagu välismaalane – visatakse seal ju muhedat nalja meie meretaguse maa ja naljakana tunduva kõnepruugi üle.

See ei ole siiski peamine, miks ma end välismaalasena tunnen. Pigem on põhjuseks minu ja paljude teiste eestlastele mitteomane emotsionaalsus ja avatus.

Siiski tekitavad palju küsimusi meie tegelik päritolu ja geneetiliselt kaasas käivad “mälestused”.

Hiljuti Poolas viibides kohtasin seltskonnas nii kreeklasi kui ka itaallasi ning, nii kummaline kui see ka pole, samastusin nendega kohe. Küllap saab seda võtta näitena, kui tugevat rolli võivad geenid mängida meie igapäevaelus.

Just seetõttu tekib minus fundamentaalselt eksistentsiaalne küsimus meie ehk lääne tsivilisatsiooni ja demokraatliku süsteemi jätkusuutlikkusest.

Kas meie lahkus ja soov aidata täiesti erinevast kultuuriruumist inimesi ei või mõne inimpõlve pärast meile kätte maksta, kui Mustalt Mandrilt pärit meeste ja meie neidude järeltulijatel samuti geenid välja löövad ning nad tunnevad end mitte enam saarlaste, vaid hoopis süürlaste või somaallastena.

Ma ei taha kuidagi sellele õudusele mõelda! Samuti ei taha ma kunagi pilvepiirilt vaadata, kuidas Lasnamäest on saanud venekeelsete eestimaalaste linnaosa asemel moslemite linnaosa ning praegune uus õigeusu katedraal on muudetud mošeeks. Rääkimata olukorrast, et mitte enam ema ei ole pere tähtsaim inimene, vaid hoopis vägivaldselt ja julmalt käituv mees.

Perepead on pigem emad

On väga oluline meeles pidada, et läbi aastasadade on saarlaste ühiskonnas vaikimisi kehtinud matriarhaat, kus perepead on pigem emad. Seda väga lihtsal põhjusel: mehed on ära tööl, teenivad elatist, et oma perele paremat elu pakkuda.
On vale arvata, et see on jäänud minevikku. Ka praegu on päris suur osa meie pereisadest leiba teenimas välismaal.

Olen küll kuulnud mitmetelt läänest pärit pereemadelt, kes on abiellunud moslemiga, et neil on kodus kõik nii tore. Kui aga kuulata nende sugulasi ja sõpru, siis valitseb kõnealustes kodudes tegelikult patriarhaat ja ema hoidku end vagusi.
Vägagi vastik on mõelda, et meie naised peaksid hakkama kandma pead katvaid hõlste ning mehel puuduks naiste vastu igasugune austus.

Olen kindel, et segatud veri tugevdab küll inimese tervist, et meist ühel hetkel ei saaks soomlastega sarnaselt laktoositalumatuid inimesi.

Samas ei soovi ma, et hind, mida meie ühiskond maksma peaks, oleks nii ränk, et tulevikus valitseks meie üle Allahi saadikute sõna.

Olla pagan omal maal koos oma kristlaste ja juutidega on nii suur väärtus, et ainult abistamissoovist aidata neid, keda me tegelikult aidata ei saa, oleks ränk viga.

On tõestatud, et paljud põgenikud on sattunud sellele teele smugeldajate abiga, mistõttu tekib tunne, et anname sel juhul jõudu juurde smugeldajatele. Aga mitte ainult – anname jõudu juurde Muhamedi järgijatele, kes sooviksid võtta meilt meie paganluse, aga ka kristluse ja judaismi.

Kui võtta meie eksistentsi aluseks Piibel, siis teatavasti ajas jumal põhjusega meie keeled segi ja tekitas seeläbi ka uued kultuurid.

Lõpetuseks olgu öeldud, et minu hirm ja seisukoht ei ole pagulaste aitamisest täielikult keelduda, kuid me peame suure hoolega valima, keda me siia lubame, et meil seda hiljem kahetseda ei tuleks.

Adam Tamjärv
saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 051 korda, sh täna 1)