“Head sõbrad” kaugelt maalt pottide ja nugadega (1)

See oli pea aasta tagasi, kui “suured sõbrad kaugelt maalt” Saaremaal potte, panne ja nuge müümas käisid. Nii lahked ja sõbralikud, (kuld)hammaste välkudes tutvustasid nad metalselt läikivat kaupa ja uhked värvilised noad sähvisid läbi õhu, paberit ribadeks lõigates.

Miks küll tundsid mõned vanainimesed, et nad on justkui oma kodus pantvangis, kui kaugelt maalt saabunud külalised nende õuel raha ootasid? Kas noad välkusid läbi õhu vanurite veenmiseks, et nood eduka potiäri nimel oma säästud madratsi seest kiiresti üles otsiksid? Miks tekkis vanakestel lausa hirm oma elu pärast, nagu kirjutati augustis 2014 Saarte Hääles?

Tänavu 14. juunil, pühapäeval, kui vardas lehvisid leinalipud, tegutsesid sõbrad kaugelt maalt (“Ma olen teie sõber, ma olen kõigi sõber!” armastavad nad korrata.) oma potiäriga Angla tuulikumäel. Ei tea nemad eestlaste leinapäevast midagi, küll aga hindavad kõrgelt meie eurot.

Sõbrahind, kõigest 240 eurot!

Kolmeliikmeline mustade meeste seltskond valge rendiautoga oli Angla bussipeatuses kinni pidanud keskealise meesterahva. Kuressaare mees oli võõramaalaste läikivatest pottidest silmnähtavalt lummatud. Võiks arvata, et naistel on pea võimatu läikivate asjadele ja mesimagusate sõnade peale ei öelda, kuid kahjuks ei suutnud ka see mees ladusale ajupesule vastu panna.

Tehing toimus kiiresti. Juba tõstetigi uhke karp ühest autost teise ja äratinistatud ostjal jäi üle vaid rahakott avada. Selle sisu uurides viipas ta käega Leisi suunas. Seal asub sularahaautomaat. Juba olid külalised oma valge Dacia Leisi poole pööranud ja ootasid, et potiostja teed juhataks. Kas pole veider kauplemisviis?

Astusin autost välja ja uurisin: “Kas juba jõudsite tehinguni?” Vastus: “Ei veel.” Soovitasin, et ei ostakski. Ma ei kartnud väita, et tegemist on petistega, kelle eest on korduvalt hoiatanud nii politsei kui ka tarbijakaitse. Kas ta ikka veendus, et kastis on kogu kaup olemas? Tean, et Saaremaal on ostjale pähe määritud enam kui kahesaja euro eest ka poolik köögitarvete komplekt. Väitega, et see on kole odav, tegelikult peaaegu nagu kingitus. Aga tuleb “nii odavalt” ära anda, kuna kodumaale seda ju tagasi ei vii.

Angla ostjal “vedas”. Kiirel pilgul oli näha, et asjad on olemas. Loomulikult ei puudunud “superteravad keraamilised noad”, mis lõikavat nii, et ise enam vaeva nägema ei peagi. Nugade teravust oli testimise käigus näidatud flaieril. Viitasin, et need noad küll keraamilised ei ole, vaid tavalisest metallist, millele värviline teip peale kleebitud.

Küsisin ohvrilt, kas ta ei ole tõesti kursis, et “kauge maa sõpradest” on kirjutatud ka kohalikus ajakirjanduses. Ta ei jõudnudki vastata, kui autost väljus veel üks tegelane ärimeeste triost, et uurida, milles asi. Müügimees enam ligi ei tulnud.

Ehk ongi neil rollid ära jaotatud, et kes on müügimees, suhtekorraldaja, pankur, turvamees? Igatahes oli “suhtekorraldaja” igati häiritud, et panime tema klienti pottide headuses kahtlema. Ta näitas veel kord, et kõik detailid on pakendis olemas. Küsis, et kas soovime ka ise osta? Ei, aitäh! Küsisin, palju talle see kastitäis tavaari maksma läheb? Sõbrahind, 240 eurot!

Külaline ei saanud aru, miks ma ikka asjadest nii huvitatud olen. Kui osta ei taha, kas oleme ehk tolle mehe perekonnast? Eitava vastuse peale ärritus külaline veelgi rohkem. Pidasin targemaks taanduda, sest mägede poegade temperament on teatavasti ülevoolav.

Ütlesin: “Eks te ise teate, kas ostate või mitte, aga olen hoiatanud.”

Veidi vesteldi veel ja siis sõideti edasi Leisi poole. Kas tehing toimus või mitte, ma ei tea, kuid tahaks südamele panna: ärge olge need “lollid, kellelt tulebki raha ära võtta”!

Internetis ja poes tunduvalt odavam

Olen näinud neidsamu potikomplekte nii internetis kui ka Kuressaare poes maksumusega umbkaudu 50 eurot ja noad saab ka umbes 15 euroga kätte.

Hansapost küsib oma kodulehel samade pottide komplekti eest eripakkumisena 59 eurot, kaasa kingitus – seesama “5-osaline värviliste nugade komplekt” (aga mitte keraamiline)! Angla ostja sai valge autoga mustadelt meestelt petta täpselt neljakordselt.

Vähemalt püüdsin seda meest aidata. Kuid kui suudan praegu kasvõi ühe inimese lugejate seas ümber veenda ja hoida ära järgmise mõtlematu tehingu, siis olen oma eesmärgi täitnud. Hoiatage ka oma lähedasi, et nad sellisteks olukordadeks valmis oleksid. Igal juhul helistage politseisse!

Meile ütlesid potiärikad, et nemad ei karda politseid, sest politsei on nende “best friend”. “Parim sõber” või mitte, aga helistage igal juhul. Nad kardavad politseid, nad kardavad pildistamist, nad kardavad tülikaid küsimusi. Nad on petised, keda meile vaja ei ole.

Erika Salajõe
kuressaarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 380 korda, sh täna 1)