Saaremaa tüdruk Siberis sõnade tähendust õppimas

Ühes Siberi külas oli eestlane nimega Manna saanud 16-aastaseks. Et ta oli väljasaadetu, pidi ta igas kuus käima külasse tulnud komandandi juures allkirja andmas, tõestamaks, et pole eluaegselt sunnitöölt põgenenud.

Manna oli juba täiskohaga sovhoositööline. Seekord jäi ta mundrimehe juurde minekuga hiljaks. Töö pidas lapse kinni – tema hoole alla antud sovhoosilehm poegis. Nii ta jooksis laudakitlis kohe suure ülemuse kabinetti.

Laua taga istus seekord kaks meest. Üks vanem, teine Mannast pisut vanem, vist miilitsakooli õpilane. Noormees vaatas tüdruku poole, krimpsutas nina, sest tuppa tuli laudahais ja saapad olid piigal sõnnikused.

Manna sai pragada (sellega oli ta harjunud, sest väljasaadetud ainult seda kuulsidki), miks tüdruk laseb neil oodata.

Hunt on sinu seltsimees!

Neiuke vabandas: “Seltsimees ülemus, ma ei saanud töö pärast tulla.”

Poiss kähvas põlastavalt: “Või seltsimees!? SINA ei ole MINU seltsimees! Sinu seltsimees on hunt stepis!”

Tüdruk arusaamatuses: “Ma ju ütlesin teile “seltsimees”.”

Poiss jätkas tõusva vihaga: “Tohman! Sina, tüdruk, oled kodanik! Sa ei ole väärt meie seltsimees olema. Tule kirjuta alla ja pea meeles, et me ei pea teiesuguste järel ootama!”

Vanem mundrimees noogutas heakskiitvalt.

Manna oli kodumaalt ära toodud 12-aastasena. Ta ei teadnud eesti keeleski sõna “kodanik” tähendust. Vene keeles jäi see plikale täiesti arusaamatuks. See sõna tähendab vist midagi alandavat, mõtles tüdruk ja vaatas abitult vanema mehe poole. See ainult muigas.

Manna kirjutas oma nime vene keeles. Selle eest sai ta kiita – kolme aastaga asumisel ikka midagi juba õppinud. Aasta oli siis 1952.

Manna kodu oli klubihoonest mõnesaja sammu kaugusel. Ülbed ülemused jäid klubisse, tüdruk sai selleks õhtuks puhkusele.

Küla barakid olid seal tehtud nii, et vitstest oli postidele-lattidele punutud tihe aed. See pidi maja olema. Vitsaiale oli loobitud savi- ja sõnnikusegu. Katuselattidele oli lapitud rohujuurtega läbikasvanud mullamättaid. Uksed ette ja oligi töörahva eluase stepis valmis.

Kolm eesti peret sai alguses kohe ühte sealtkandi “vastaliste kulakute” käest ära võetud ja külla üles lapitud päris puumajja. See õnn oli ka Mannale osaks langenud.

Toas, vist 18-ruutmeetrises, pidasid nad ema Lindaga kanapuuri ja kasvatasid kaks kitsetalle üles. Manna koolitas noore ilusa kitsepreili targaks.

Külarahva isiklikud lojused aeti päeva lõpul esimeste barakkideni, sealt tulid need oma maja juurde laudapugerike ette ööbima. Suvel ei läinud ükski sarviline lauta. Lautades kollitasid palavus ja sääsed-kärbsed.

Sellised peaksid koolipingis istuma

Tarvitses eesti tüdrukul selgi õhtul kutsuda oma kitsekest “Katt, Katt, tule, saad leiba!”, kappaski pikajalgne kits kusagilt tänavalt kohale ja otse Manna ette. See oli nende kahe suur lõbu. Kits tõusis tagumistele jalgadele, toetas konksus põlved piiga jope rinnaesisele ja nuusutas ruttu-ruttu varrukad-taskud läbi. Kui leivapala oli ka jope varrukas, ikka leidis kits selle üles. Tore oli vaadata, kuidas roosa keeleke nilpas vatijope käist ülalpool küünarnukki. Siis tuli leib varrukast välja tirida ja kahel jalal seisvale neljajalgsele suhu pista.

Ka täna trallitasid nad oma laudaesisel. Manna haaras kätega kitsest, surus näo looma puhastesse karvadesse. Kogu trots kõrgi miilitsapoisi vastu hajus. Elu oli vahel isegi ilus.

Kõrge pistandaia tagant kuulis ta kellegi noore mehe imestunud naeru. Ümber vaadates nägi Manna, et tema kitsega trallitamist vahib see eputis miilitsamütsiga poiss.

Tüdruk vaatas aiaväravast välja. Seal lasipuu ääres talitas oma täkuga vanem ülemus. Poiss rääkis õhinal: “See eestlane on ikka täitsa tita alles! Hullab oma kitsega! Kallistab kitsetalle! Tita mis tita! Millal need eestlased siis täiskasvanuks saavad? Pähh, selline plika!”

Vanem mees muigas: “Aga keha poolest eit mis eit. Eks hakkas sullegi silma, mis? Sellised peaksid veel koolipingis istuma. Aga see siin läheb poolest ööst jälle meie lautadesse lehmi lüpsma. Ei ole õige see eluke, aga mis teha. Sa, poiss, pea suu. Et sa ei iitsata, justkui tunneksime väljasaadetutele kaasa.”

Mees harutas hobuse lasipuu küljest lahti. Istusid need seltsimehed kaherattalisse kaarikusse ja kihutasid linna.

Mannale tuli meelde, et septembris lähevad Saaremaal kunagised klassikaaslased kooli. Tüdruk pani käed uuesti kitse ümber. Ei, ei, pisarad ei tule, aga nii kurb on…”

Maire Metsäär
küüditatu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 500 korda, sh täna 1)