Meie taluelu veel nii palju sisse ei too, et ainult sellest maal ära elaks. Seetõttu tuleb leida viise, kuidas lisasissetulekut teenida. Minul on vedanud: teen vabakutselise teletoimetaja tööd, mis tähendab intensiivseid tööperioode, aeg-ajalt pikki võtteperioode ja hilisemat montaaži juba kodukontoris. Aga just tänu sellele tööle olen tutvunud Eesti kõige värvikamate inimestega ja sattunud kohtadesse, kuhu ma mitte kuidagi teisiti ei satuks. Sel suvel teen ma aga oma unistuste saadet: Kanal 2 saate “Loomahullud” jaoks otsin üle Eesti üles kõik omasugused tõsimeelsed loomahullud.
Eestis peetakse väga palju huvitavaid, erinevaid ja kohati ootamatuid lemmikuid. Pole isegi vahet, kas sul on kodus üks krokodill või musttuhat haruldast lindu, loomahull on loomahull.
See on kohe eraldi inimtüüp, kes seab lemmiku heaolu oma vajadustest oluliselt kõrgemale.
Näiteks tutvusin linnufanaatikuga, kelle kollektsiooni kuuluvad kümned haruldased veelinnud ja kari paabulinde, üks uhkem kui teine. Reeglid linnusõbra territooriumile pääsemiseks on karmid, liiati et ka mina olen linnukasvataja: jalad tuleb desinfitseerida, käed hoolega pesta ja soovitavalt ka riided vahetada.
Nii imposantse kollektsiooni hoidmine on raske töö ja nõuab palju vaeva. Tasu – meeletu silmailu ja südamevalu hoolealuste tervise pärast.
Või naine, kel on kõigest üks lemmik, 750 kg raskune hobune. Suur loom on perenaisele tõeline silmatera, kelle ülalpidamise arved on kuu lõikes suuremad kui mõne teise majalaen. Hobusega ratsutab endine välismaine olümpiakoondislane, sest perenaise enda oskused (ja ta on väga hea ratsutaja!) pole tema arvates piisavad. Kui Eestist ei saa loomale sadulat, tuleb see tellida näiteks Prantsusmaalt, ning kui vaja, sellele ise järele minna. Õnnelik hobune elab ka tavalist hobuse-elu, saab süüa suurtel karjamaadel ja kapata ringi omasugustega. Paar korda kuus väisab teda massöör Soomest ja sama tihti viiakse ta solaariumisse mõnulema.
Samas olen kohtunud vahvate veise- ja hobusepidajatega, kes annavad oma loomadele lõputult vabadust, ei pea veiseid suure lihakasumi eesmärgil ega pane hobusele sadulat selga, vaid lasevad neil karjana (siiski põhjaliku veterinaarse järelevalve all) tõelist loomaelu elada.
Kohtusin ka mehega, kes maandab oma stressirohke töö (ta on elupõline vangivalvur, kes nüüd töötab psühhiaatriakliiniku kinnises osakonnas) pingeid kanaarilindude aretamisega. Tema elutuba on täis imelist linnusirinat ja tal on kaustade viisi vihikuid, kuhu on äärmise detailsusega üles kirjutatud kõigi lindude koorumised, vanemad ja aretusalane info. Kui su käest käib paarikümne aasta jooksul läbi tuhandeid linde, on see ainus võimalus järge pidada.
Üks perekond Läänemaalt on oma paariaastasele pojale võtnud sadu sulelisi ja karvaseid lemmikuid. Rääkimata kuningboast. Väike poiss jookseb rõõmsalt õues linnukarja keskel, käib vahepeal sigu sügamas ja toas silitab madu. Loodan, et just sellistest lastest tulevad suurena tõelised loomasõbrad.
Kümnetel loomapidajatel, kellega see saade mind kokku on viinud, on loomade tõttu tulnud ära jätta välisreise, vahetada töökohti, minna lahku elukaaslasest või kolida üürikorterist oma majja. Aga nad on inimesed, kes on leidnud oma hobis hingerahu ja jagamisrõõmu ning on oma lemmikute üle tõeliselt uhked. Nagu keegi naljaga pooleks ütles: “Kui sul on loomakiiks, siis ole õnnelik – ühekski muuks sõltuvuseks sul niikuinii raha ei jää, nii et narkomaane või alkohoolikuid meist naljalt ei saa.”
Siiski, keegi seni portreteeritud loomapidajaist ei pea oma lemmikut nagu inimest, vaid lähtub ikka eluka loomu- ja looduspärastest vajadustest. Kuigi oma lemmikutega aetakse juttu küll nagu südamesõpradega.
Mul on hea meel, et Eestis on nii palju kihvte loomapidajaid, kes uurivad ja puurivad ning panustavad oma lemmikute elutingimustesse nõnda palju energiat. Loomapidajana on mul neilt meeletult õppida. Ja nagu iga hobiga, annab teadmine, et sinusuguseid on veel, juurde palju enesekindlust ja jagamislusti. Kui vähegi võimalik, otsin saate raames üles ka kõik Saaremaa ägedad lemmikloomapidajad ja teen ka neist vahvad lood oma senise karjääri lemmiksaatesse.
Seega ootan infot vahvate Saaremaa loomapidajate kohta meilile heidi.hanso@gmail.com.
Heidi Hanso
Loading ...
https://www.youtube.com/watch?v=fX73ggsMNEI