16. mail Saarte Hääles avaldatud kirjutist “Ühinemisprotsessi hetkeseisust ja suundadest” lugedes valdas mind lihtsalt nõutus. Ka teist ja kolmandat korda lugedes ei osanud ma seisukohta võtta – kas nutta või naerda.
Ühinemisprotsessi tegelikku hetkeseisu ja suundasid arvestades ei saa aga Madis Kallasele ka midagi ette heita selles kirjutises avaldatud seisukohtade suhtes. Madis Kallas sai Kuressaare linnapeaks tõusmisel hakkama väga lennuka trikiga. Juba valimiseelse tralli käigus hüppas ta ühes suunas sõitvast paremkonservatiivsest IRL-i paadist vastassuunda sõitvasse vasakliberaalsesse SDE paati ning – maakera on ümmargune ja Kuressaare on “heade tuulte pöörises” – saigi Kuressaare linnapeaks. Seda küll mitte esimesel katsel, sest Kuressaare linnapea kohta oli eelnevalt hüppelauaks suurde poliitikasse vaja sots Hannes Hansol. Hanso esimene katse europarlamenti pääseda ebaõnnestus, teisel katsel lasi lati madalamale ja katse õnnestus – koht riigikogus olemas.
Kolm eri suunas ujuvat paati
Hannes Hanso tegevus Kuressaare linnapeana seisnes aga 110% ainult linnapea esindusfunktsiooni täitmises – ei suuda mina meenutada ühtegi asja Hannes Hanso tegemistest, mille kohta saaks nüüd ütelda “Tehtud!” või “Korras!” või “Toimib!”. Kui Kallas hüppas ühest sõitvast paadist teise, siis Hannes Hanso pani kolm paati ujuma eri suundades ning asus ise neid juhtima.
Üheks oli siis linna otselepingud teiste omavalitsustega, teiseks linna osalemine Saaremaa omavalitsuste koostööorganisatsioonis Saaremaa omavalitsuste liit ja kolmandaks linna ühinemisläbirääkimiste kutse Saaremaa omavalitsustele, eesmärgiks ühe omavalitsuse loomine, mis sisult on kõigi omavalitsuste likvideerimine. Sisuliselt kenad ideed, kõik aga kahjuks täiesti eri suundades – kui toimivad omavalitsuste vahelised otselepped, siis pole vaja ei koostööorganisatsiooni ega ühinemist; kui toimivad omavalitsuste vahelised otselepped ja koostööorganisatsioon, siis pole vaja ühinemist, ning kui ühineda, siis pole mingit mõtet lepetel ega koostööorganisatsioonil.
Nüüd ongi Kallas selle supi sees, mis Hansost Kuressaarde ja Saaremaale maha jäi – üheaegselt peab ta tegelema Lääne-Saare haridusruumi lepinguga, Saaremaa omavalitsuste liidu juhtimisega ja Saaremaa omavalitsuste likvideerimise juhtimisega – täiesti mõistusevastasest asjast ei saagi midagi mõistlikku kirja panna.
Kuidas üldse on selline olukord Eestis ja Saaremaal tekkinud?
Kirjutise “Ühinemisprotsessi hetkeseisust ja suundadest” pildiallkiri oli “Kõigepealt tuleb proovida ikka suurt pilti näha…” Käesolevat kirjutist illustreeriv pilt ei ole ainult “Pilt on illustreeriv”, vaid suure pildi kirjeldamist alustangi umbes nii kaugest ajast.
Pildil on siis Saarte Hääle esinumbri päis 18. juunist 1988. Kuna tegu oli veel ajaga enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist, siis oli lehe ülaservas kohustuslik loosung kõigi maade proletaarlastele, aga leht ise sinimustvalges trükis ja esikaanelooks “Saaremaa isemajandamisele”, millest eelnevalt oli kirjutatud juba 14., 21., 28. mail ning 4. ja 11. juunil. Väga teemakohane on aga pildil tekst, mis asi oli sel hetkel üldse Saarte Hääl: “EKP Kingissepa Rajoonikomitee ja Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu häälekandja”. Toona oli üheparteisüsteem – EKP –, aga mis asi oli Kingissepa Rajooni Rahvasaadikute Nõukogu? Selleks tuleb meenutada, milline oli ENSV haldusjaotus. ENSV-s oli 15 rajooni, mida juhtisid rahva poolt valitavad rajoonide RSN-id, rajoonid jagunesid omakorda külanõukogudeks ja linnadeks.
Loogilise halduskorralduse sihilik likvideerimine
Tegelikult oli asi natuke veelgi keerulisem, ENSV-s oli ka kuus vabariikliku alluvusega linna. Iseseisvuse taastamisel said külanõukogudest vallad, rajoonidest maakonnad, kõigist linnadest linnad, rahvasaadikute nõukogud nimetati ümber rahva poolt valitavateks volikogudeks – küla RSN-ist sai vallavolikogu, linna RSN-ist linnavolikogu, rajooni RSN-ist maavolikogu; kõigist RSN-ide täitevkomiteedest said vastavad valitsused: valla-, linna-, maavalitsus. Sisuliselt taastati NSVL-i eelne Eesti Vabariigi haldusjaotus, kus linna ja valla kohaliku elu küsimustega tegeldi linna ja valla tasandil ning ühisosa, mis haaras tervet maakonda, otsustatigi maakonna tasandil.
Asi toimis loogilisena 1993. aasta juunini. Siis toimus Narvas ja Sillamäel referendum piirkonna autonoomia väljakuulutamiseks. Asja päästmiseks määras peaminister Mart Laar Indrek Tarandi Eesti Vabariigi eriesindajaks Narvas. Tarand suutis toona referendumi läbi kukutada, aga probleem ise säilis – kui Narvas oleks pidevalt Eesti Vabariigi eriesindaja, siis sisuliselt olekski see piirkond eristaatuses. Asi lahendati väga lihtsalt – kui Narvast ei saa riigi eriesindajat ära tuua, siis viime igale poole valitsuse eriesindajad! Ja toimuski ajalooliselt toimiva, tugeva ja loogilise halduskorralduse sihilik likvideerimine. Maavolikogud saadeti laiali, valitava maavanema asemel pandi kõigisse maakondadesse paika poliitiliselt ustavad valitsuse eriesindajad, keda kutsuti endiselt maavanemateks. Sisuliselt likvideeriti maakonnatasand ning kõik eelnevalt maavolikogude ja maavalitsuste ülesanded pandi sujuvalt linnadele ja valdadele.
Tulemuseks ongi valdade ja linnade juhtimisaparaadi kasvamine paarikümne aastaga tohutu suureks ja ikka jääb väheks – omavalitsused ei tule neile pandud ülesannetega toime, sest toimub tohutu ülesannete ja ressursside dubleerimine.
Veerand sajandit hiljem tunnistab küll isegi Mart Laar, et Narva ja Sillamäe kant pole tegelikult ikka päris Eesti Vabariik ning ka kogu halduskorraldus on täiesti käest ära.
Veast saadi aru juba ammu. 1993. aastal määrati valitsuse eriesindajaks (ehk uue sisuga maavanemaks) Tartu maakonda meie oma Saaremaa mees Jaan Õunapuu. Kümme aastat hiljem sai Tartu maavanemast regionaalminister.
Regionaalministri esialgne ülesanne oli maakondade koostöö koordineerimine, aga pikaajalise maavanemana töötamise tulemusena sai Jaan Õunapuu üsna pea aru, et polegi millegi koostööd enam koordineerida – maakonna tasandil ei otsustata ju enam midagi ja omavalitsused on ülesannete täitmisel hoopis üksteise konkurendid. Nii sündiski Jaan Õunapuu kava kaotada praegused maavalitsused ning tekitada nende asemele linnade ja valdade esindajatest jälle maakogu koos toimiva tööorganiga. Rahvaliitlane Õunapuu sai “tänu” oma haldusreformi kavale regionaalministri kohast Res Publica nõudmisel lahti ja asemele pandi “poliitiliselt korrektne” mees. Selleks hetkeks oli Õunapuu kavale kategooriliselt vastu seisnud Res Publica sisuliselt kaaperdanud ka Isamaliidu ning sündinud oli IRL.
IRL-i oma regionaalminister Vallo Reimaa jõudis aga sisult üsna sama maakondade taastamise plaanini, mis Jaan Õunapuu, ja IRL tagandas kohe ka oma ministri. IRL pani regionaalministriks “poliitiliselt veelgi korrektsema” Siim-Valmar Kiisleri.
Kiisler sai hakkama kahe asjaga: maavalitsuste täieliku politiseerimisega 2014. aasta lõpuks ja oma “tõmbekeskuste Eesti” omavalitsusreformi kavaga samaks ajaks.
Jätkub homses Saarte Hääles.
Vahur Reede
saarlane
Loading ...
Sellele artiklile Volli kommentaare ei tule.
Vahur alias Volli on päris hea kirjatüki kokku kirjutanud, kuid ENSV aegu võrrelda demokraatliku riigijuhtimisega on natuke liiast. Tõsiasi on muidugi esmane maakonnatasandi demokratiseerimine ja maavolikogude ning maavalitsuste loomine EV alguspäevil ja selle süsteemi kadumine 1993. aastal. Vastuse peavad andma poliitikud kes tollal otsuseid tegid ja ka neeed kes täna otsuseid teevad.
Kui kirjutada ajaloost ja paralleelidest peab tagasi minema 1934. aastasse ja vapside liikumise lõpetamise Pätsi režiimi poolt ning sellele järgnenud “vaikivat ajastut” kus maavolikogud likvideeriti ja maavanemate määramine politiseeriti ning allutati maavalitsused Siseministeeriumile (kas tuleb tuttav ette?).
Kuid pikaks läheb, teemast võib kirjutada mitte artikli vaid suisa raamatu. Kuid kas see aitab praeguseid omavalitsusi ning Saaremaad tervikuna kui omavalitsused ühinevad? Sellele küsimusele annab parima vastuse omavalitsuste tulubaas, mille peamine katteallikas on riigieelarve eraldised omavalitsuse ülesannete täitmiseks.
Edasiminekuks tuleb tegeleda juba suurema küsimusteringiga – rääkida läbi riigi ja omavalitsuste funktsioonid ning ülesannete täitmiseks vajaliku tulubaasi tekitamine. Sellega peab kaasnema ühiskonnaelu demokratiseerumine ja iga kodaniku kaasatuse ning arusaamise suurenemine kogukonna- ja ühiskonnaelust omavalitsuse tasandil.
Toomas, oota homseni. :)
Homses osas jõuan ka nende asjadeni, millest kirjutasid oma kommentaaris (va see toonane vaikiv ajastu, aga viide toonasele vaikivale ajastule on ka väga kohane just täna).
Tänane osa on ainult sissejuhatus. Homses osas jõuame ka tänasesse päeva ja kirjutisel saab olema ka konstruktiive osa — mida teha ”täna”, et selle järgneks ka ”homme”.
Julgesid lõpuks kapist välja tulla. Aga noh, eks see oli juba ammu avalik saladus :D
Samad sõnad
Kui Volli on Vahur Reede, siis on tegu haritud mehega, kes teab,mida räägib ja julgeb rääkida avalikult, tagajärgi kartmata.Kas ta jutt kõigile meeldib, see on iseasi, sest siin tuleb vahele ka hariduse puudulikkud, mis ei lase igakord kõrgemat mõttelendu kinni püüda ja sellest aru saada.Eks minusuguseid madala laubaga mehi ole ka teiste hulgas.
No mis te arvate miks need linnapoolsed, rikkamad vallad tahavad enda külge vaesemaid valdu.SEE pole ju NORMAALNE.Siis kaob see pisku raha ja tugi maalt täiesti.Põgenikke ka hea suunata maale -suur vald ju otsustab siis.TULGE MÕISTUSELE!
Väga sisukas ja huvitav arvamuslugu.
Kolme paadi metafoori osas ma esitatud seisukohta ei jaga. Eri suundadesse minek on veidi liialt dramaatiliselt sõnastatud. Asjad ei ole nii mustvalged – et kui teed ühte, siis teine peab olema välistatud. Lisaks on vanasõna ka see, et vanasse kaevu ei tasuks sülitada enne, kui uus pole valmis.
Ajaloo suhtes ma täiendaks lugu sellega, et Vabariigi Põhiseadus hääletati rahva poolt juunis 1992. Seal sai reaalsuseks kahetasandiline valitsemine. Seega valitavaid maavolikogud kadusid 1992. Narva ja Sillamäe referendum oli juunis 1993. Võib-olla on Narva mõjusid sisse läinud hilisematesse seadustesse ja rakendussätetesse, aga maakonna eraldi haldustasand otsustati jätta nö. “kodutuks” põhjendusega, et kolm tasandit on väikerahvale liialt palju.
Paljud praktilised ja toimivad süsteemid jäeti siiski toimima kolme tasandit arvestades, paljud jagati ära ja paljud jäeti tähelepanuta kui ebaolulised mõlema jaoks.
Suur tänu kaasamõtlemast.
Nagu Toomas Kasemaa kirjutas: ”Kuid pikaks läheb, teemast võib kirjutada mitte artikli vaid suisa raamatu.”, olin minagi sama probleemi ees — asjade lahtimõtestamiseks jääb ruumi väheks ning minu see kirjutis ongi tegelikult pika-pika-pika jutu sisukokkuvõte ning arusaadavuse huvides pidin paljusid asju lihtsustama. Kahjuks koos kadudega.
Ja paraku ei mahtunud kogu kirjutis ka ühte lehte ning ainult sissejuhatavat osa lugedes jääb arusaamatuks ka juba kirjutise pealkiri, sest millega ma kutsusn kõiki Saaremaa omavalitsusi ühinema, on kirjutise lõpu konstruktiivses osas toodu. See tuleb homme, kirjutis on kahes lehenumbris. Siis selgub ka see, kas ENSV aegu võrrelda demokraatliku riigijuhtimisega on natuke liiast või ei ole. Toon kirjutise lõpus välja just selle, mida suutsime teha NSVLi ajal ja mida saame teha praegu, demokraatliku riigijuhtimisega riigis.
Jah, 1992…94 olid tegelikult palju keerulisemad ajad. Sinna hulka kuulub ka omavalitsusliitude loomine ning SOLli olemuse arusaamiseks tuleb vaadata ajalugu ja iga muudatuse juures tuleb näha põhjust, miks selline muudatus tehti ning mis sellest tegelikult muutus. Homses osas on juttu ka Saaremaa Ettevõtjate Liidust. Ka selle teema pidin kokku võtma lihtsalt ühte lausesse. Tegelikult tuleb põhjusest arusaamiseks minna jälle ajas sinna aastate juurde. Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon annab aastast 1993 välja Ettevõtluse sõbra aunimetust inimesele või organisatsioonile, kes on silma paistnud ettevõtjasõbraliku käitumisega. 1994 said selle tiitli Lennart Meri, Siim Kallas, Laine Tarvis, Leo Salonen, Peeter Tohver. Laine Tarvis ei saanud seda tiitlit mitte oma sportlike saavutuste eest, vaid 1990…1994 oli ta Saare abimaavanem, kes Saaremaal ettevõtluse käima tõmbas. Ja nüüd arvestades, et maakonnas ei olegi hetkel pädevat inimest, kellega saab tõsisest ettevõtlusest rääkida, siis on arusaadav ka SELli seisukoht ühe omavalitsuse loomise kohta Saaremaal. Maavalitsuse riigistamine jõudis Saaremaale 1994 lõpus, mil 1992 aastal algul valitud maavanem Jüri Saare asemel sai maavanemaks määratud maavanem Jüri Saar.
Kõik nüansid ei mahu kirjutise, püüdsin teha nii lühidalt kui võimalik.
Kolme paadi metafoorist veel.
Päev hiljem Saarte Hääle kirjutisest ”Haridusruumi saaga sai jätku”:
”…
Linnavolikogu esimees ei näe oma sõnul mõtet, et linn peaks nüüd otsuse haridusruumi leping lõpetada tagasi pöörama. Takkis lisas, et ta ei saa küll 21 voliniku eest kosta, kuid tema ise seda ei teeks. Seda põhjusel, et minnakse ju edasi ka ühinemisega ning ka riigi poolt on kindel tahe omavalitsusreform läbi viia. Seega on olukord muutunud.”
ehk siis lepingut ei tule, sest toimub ühinemine!
Kolme eri suundades sõitva paadi metafoor töötab 100%.