Hannes Hanso: Eesti jaanalinnu kombel käituda ei saa (46)

Hannes Hanso Eesti jaanalinnu kombel käituda ei saaRiigikogu väliskomisjoni esimehe Hannes Hanso sõnul peaks pagulasteemale lähenemine olema pragmaatiline, argumenteeritud ja ratsionaalne, selle asemel esineb aga ohtralt paanikakülvamist ja hirmutamist.

Üks viimasel ajal enim kirgi kütnud teema on pagulaste vastuvõtmine Eestisse. Millise mulje on jätnud selle teema käsitlemine meedias ja sotsiaalmeedias?

Ma ei tea, kas minu asi on inimesi ja nende hoiakuid kritiseerida. Küll leian, et meie lähenemine peaks olema pragmaatiline, argumenteeritud ja ratsionaalne. Selle asemel on ohtralt paanikakülvamist ja hirmutamist. Suur doos poliitilist populismi on ka.

Selline suhtumine ükskõik millisesse maailma ja Euroopat puudutavasse teemasse ei ole konstruktiivne ega edasiviiv. Kui meilt küsiks abi tuhat soomlast või taanlast, siis kas me keeraksime selja ja ütleks, et teie mured pole meie asi?
Praegu on meilt abi küsinud Kreeka ja Itaalia, sest neil on probleem, millega nad ise enam toime tulla ei suuda. Kuna Eesti riik on aktsepteerinud vastavaid rahvusvahelisi konventsioone, mis pagulasi puudutavad, siis peame ka ise oma panuse andma. See võib mitte meeldida, aga see on nii.

Meil on väga vaja Euroopa lõunapoolsete riikide tuge ja mõistmist paljudes küsimustes, eriti näiteks Venemaa küsimuses. Tahame nende abi, siis peame ka neid raskel hetkel toetama. Ei saa olla nii, et meie ainult tarbime teiste abi, kuid ise ei aita. NATO lennukid turvavad meie õhuruumi ja liitlased on siin, et meid sõjaliselt toetada. Ei maksa unustada, et Euroopa Liit toetab meid ja meie elu miljardite eurodega. Selle kõik maksavad kinni Euroopa maksumaksjad. Vahel on kuulda nurinat, et toetusi on liiga vähe…

Üsna vähe on kuulda olnud nende häält, kel ei oleks pagulaste saabumise vastu midagi või kes oleksid isegi selle poolt. Mis võib olla selle põhjus?

Sõltub sellest, kes mida kuulata tahab ja tähele panna soovib! Selge on, et meie riigil on veel arenguruumi – peame iga inimese tasandil mõistma, et elame maailmas, kus paljud probleemid riigipiire ei tunne. Varem või hiljem jõuab iga probleem ringiga meieni. See kehtib keskkonnaprobleemide puhul, loodusõnnetuste puhul, majanduses ja rahanduses, IT-s, sõdade ja konfliktide puhul jne.

Meie eurosaadikud on sisuliselt kõik ühel meelel, et pagulaste saabumine pole mingi maailma lõpp, nagu mõned näivad arvavat. Üldse tundub, et inimesed, kes on rohkem rahvusvahelist elu näinud, on nendes küsimustes liberaalsemad – president Ilves ja Siim Kallas näiteks. Ma ise ka. Olen selle teema käsitlemisel riigikogus pagulastega tegelevate inimestega ja MTÜ-dega korduvalt kokku puutunud. Ka nende seisukohad erinevad oluliselt hüsteeriat külvavate avaldustega võrreldes.

Me võtame Eestis igal aastal põgenikke vastu, olgugi et arvuliselt väga vähe, varem seda laiemalt vist lihtsalt ei teadvustatud. Oleme ka ise pagulasrahvas, kümned tuhanded inimesed lahkusid turvalisust ja kaitset otsides kodumaalt. Vaevalt et Saaremaal on peret, kellel pole välismaal sugulasi. Oleme riikidele, kes meie rahvale abi pakkusid, väga tänulikud. Nüüd arvavad mõned, et ainult meie saame rahvusvahelist õigust ja abi kasutada, kuid ise ei pea kellelegi seda pakkuma. Selline lähenemine on lühinägelik ja võib meile väga kibedalt kätte maksta.

Kas näiteks anonüümsete netikommentaatorite reaktsioonid annavad tunnistust sellest, et keskmisele eestlasele on omane võõraviha ja rassism või on pagulaste vastastelt kuulda või lugeda olnud ka mõistlikke argumente?

Mina nii skeptiline poleks. Loomulikult peab keerulisi teemasid paremini selgeks rääkima. Netikommentaare ei soovita üleüldse lugeda, ega seal eriti asjalikku juttu aeta – see puudutab kõiki valdkondi. Nende põhjal ma järeldusi ei teeks, säästke närve ja nautige parem ilusat ilma.

Tegelikult kohtan mõistlikke arvamusi iga päev – ka meie valitsuses on tekkimas ratsionaalne konsensus, et Eesti ei pista pead jaanalinnu kombel liiva alla ning meil nagu igal teisel vastutustundlikul EL-i riigil tuleb pagulaste teemaga tegeleda. Igaks juhuks märgin, et ÜRO andmetel on maailmas praegu 51 miljonit pagulast. Neist tublisti üle 80 protsendi saab kaitset arenguriikides, mitte Läänes. Türgis on paar miljonit Süüria sõjapõgenikku, Jordaanias natuke vähem.

Liibanonis on täna iga neljas inimene pagulane. Need on faktid, millele peame mõistliku argumentatsiooni üles ehitama.

Üks põhjendus, miks pagulasi mitte siia lasta, on see, et eestlastel endilgi on kitsas käes ja siinne sotsiaalsüsteem puudulik. Kardetakse, et pagulaste tulekuga satume silmitsi uute sotsiaalsete probleemidega, et kasvab kuritegevus, nad ei taha tööd teha ega sulandu meie ühiskonda, kuna on pärit sootuks erinevast kultuuriruumist. Tuuakse näiteks Põhjamaad, sh Rootsi, samuti Ühendkuningriigid, mis olevat nn muulastega kimpus. Mida neist põhjendustest arvata?

Mina ei usu, et Eesti on nii hale riik, et mõnisada pagulast selle käpukile suruks. Olen nõus, et sotsiaalsüsteemi ja kõige muu osas on meil palju paranemisruumi. Ükski riik ei saa kunagi valmis. See kehtib samamoodi Eesti, USA, Suurbritannia või Rootsi kohta. Paraku on meie seadused sellised, et sisserännanud sunnitakse paljudes riikides sotsiaalsüsteemi kasutajateks, kuna riik ei väljasta neile töölube. Kui tööd teha ei tohi, milline on siis alternatiiv? Olen palju maailma suurlinnades käinud ja neis ka elanud ning pean tunnistama, et minu kogemus on sageli vastupidine. Sisserännanud inimesed loovad ettevõtteid, peavad ärisid ja restorane, on väga kõrgel tasemel arstid, IT-spetsialistid ja arhitektid.
Usun, et kõik ilma näinud saarlased võivad seda kinnitada.

Noh, kui nüüd kuritegevusest rääkida, siis ärme palun endale valeta. Põhjamaades ja ka näiteks Suurbritannias on kuritegevuse tase palju (kordan, palju) madalam kui meil. Pagulasi milleski süüdistada on lihtne, kuid see pole kaugeltki alati vettpidav. Tegelikult on see eksitav lahmimine.

Mida saaks teha ja mida tuleb võrreldes praegusega muuta, et pagulaste integreerimine meie ühiskonda paremini õnnestuks?

Paremini see protsess praegu õnnestuda ei saa, sest meil on väga vähe pagulasi. Iga olukorda võib käsitleda probleemina, kuid võib näha ka võimalusena. Kui oskame tekkinud olukorda käsitleda võimalusena, siis pole ka probleemi.

Kui palju pagulasi võiks ja saaks Eesti teie hinnangul vastu võtta? Kui suur oleks Eesti riigi võimalus selle arvu määramisel sõna sekka öelda?

Euroopa tasandil puudub pagulaste teemal ühtsus. Täna on võimatu öelda, kuidas konsensus Euroopa Komisjoni kvoodi osas kujuneb. Igal riigil kujuneb oma arvamus, ka Eestil. Need öeldakse välja juuni lõpus toimuval Euroopa Ülemkogul. Keegi ei saa meile “pähe istuda” ja meiega läbi rääkimata asju otsustada. Valitsus alles kujundab oma seisukohta, seda teevad ka erakonnad. Selliseid arve ei saa öelda kõhutunde pealt, vaid ainult kindlatele faktidele tuginedes.

Muhu ettevõtja Martin Kivisoo sõnul tuleks pagulaspoliitikas eeskuju võtta Austraaliast, kus antakse peavarju kaheks aastaks ja võimaldatakse seejärel oma kodumaale tagasi pöörduda.

Pagulased saavad meilt seaduste järgi varjupaiga ja elamisloa kolmeks aastaks. Kui nende kodumaal olukord paraneb, siis ei pea elamisluba pikendama.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 283 korda, sh täna 1)