Karjusin võõra peale, kes mulle otsagi ei vaadanud (10)

Käisime hommikul pojaga Stroomi rannas, niisama mere ääres, mänguväljakul jne. Ühel hetkel oli kell nii palju, et lapse uneajaks koju jõudmiseks pidime hakkama ära tulema. Olin lapse juba autosse pakkinud, kui siis oma turvavööga kohmitsemise ajal silmanurgast mingit kahtlasel moel lähenevat kogu märkasin. Pöörasin pilgu selle kogu suunas ja iga järgneva sekundi möödudes tundsin, kuidas mu pulss vihast muudkui tõuseb.

Hale võimumäng lapsega

Minu poole, tegelikult meie kõrvaloleva auto poole liikus üks silmnähtavalt pahas tujus ema, kes ühe käe otsas kandis lapse liivakastivarustust, ja teise käe otsas rippus – sõna otseses mõttes rippus – nende lelude omanik. Silma järgi pakun, et tegu oli minu pojast pisut noorema lapsega, kes oli samuti nii nähtavalt kui kuuldavalt väga pahas tujus. Teate küll seda pooljooksusammu, mida väikesed lapsed oma vanemate kõrval teevad, kui viimased tuimalt eeldavad, et väike inimene peabki oma ema kõrval sörkima. Täpselt niimoodi nad sealt mänguplatsilt tulid.

Emake ei pidanud millekski isegi jälgida, kas vaene laps vähegi sammu jõuab pidada või mismoodi ta seal üldse tilpneb. Kuti jalad ulatusid umbes iga kolme sammu tagant korraks maapinda puutuma – no ikka väga rõve oli seda pealt vaadata! Aga mille peale mu närv üles ütles, mille peale ma autoukse ja häälepaelad valla lõin, oli see, kui laps napilt enne autoni jõudmist komistas, jalad alt kaotas ning see naine, ise kordagi tagasi vaatamata, last edasi lohistas!

Ma karjusin ta peale üle selle pagana parkla, inimesed jäid seisma, aga see kuradi naine ei vaadanud mulle isegi otsa. Lapse kallal on ilge lõvi oma üleolekut kasutama, aga kui täiskasvanud inimene teda korrale kutsub, siis podiseb oma nina ette, et “lapsel olid jalad märjad”! Mida kuradit!? Siis võta sülle oma laps ja käitu nagu normaalne ema, mitte ära lohista teda sada meetrit enda järel ega ürita mingi haleda võimumänguga endale või sellele väikesele inimesele midagi tõestada või oma raevu välja elada või mida iganes sa enda meelest tegid!

Ausalt öeldes ma enam ei mäleta, mida ma talle täpselt ütlesin, aga sellele tagasi mõeldes… Topiks talle endale ka märjad ketsid jalga, lohistaks kättpidi mööda parklat ja vaataks, kui õigust täis ta siis veel on või kui normaalne selline käitumine talle siis tunduks.

Ma olin nii vihane!

Et te olukorra tõsidust mõistaksite, siis selgituseks veel nii palju, et kuigi kodus olen just mina see inimene, kes kõike kõige valjemini ja kõige paremini teab, siis väljaspool kodu, eriti võõraste inimestega suheldes olen ma totaalselt tagasihoidlik. Selleks, et mina võõrale inimesele üldse midagi ütlema, eriti ette heitma läheksin, pean ma ennast enne korralikult veenma ning vaagima, kas tulemus ikka on seda eneseületust väärt. Aga vaat see parklalugu oli selles suhtes täiesti esmakordne juhus, et mul ei jõudnud mingisugust häbelikkuse tunnet üldse tekkidagi, sest just nii inetu oli see vaatepilt!

Jah, ma tõstan oma poja peale ka häält ja kuna ta sulitembud muutuvad ta enda jaoks järjest ohtlikumaks – alustades kõikjal turnimisega –, siis on mu “Ei tohi!”, “Tule ära sealt!” jms ikka päris konkreetsed ja valjud. Mitte ilmaski ei tuleks ma aga selle peale, et last niimoodi nattipidi lohistada, kuna mina, täiskasvanud inimene, ei tule oma emotsioonidega toime. Muidugi olen ma mõnikord oma lapse peale nii vihane, et silme ees lendab sädemeid, aga isegi kõvasti jonnivat last saab mänguväljakult sedasi ära viia, et see näeb lapsesõbralik välja.

Täpselt samasugust kihvatust, nagu enne seal parklas, tunnen ma iga kord, kui näen mõnd koeraga jalutajat, kes looma ohjeldamisega hakkama ei saa ning siis rihma nii järsult tagasi tõmbab, et koera kõrile ilmselt verevalumid tekivad. Sa võid olla (näiliselt) kuitahes tore inimene, aga selle ühe liigutuse pärast hakkan ma sind silmapilkselt põlgama. Ükski normaalne ja hea inimene ei tee elusolendile niimoodi! Täpselt samamoodi põlgan ma neid emasid, kes oma lastesse nii halvasti ja üleolevalt suhtuvad, et kohtlevad neid nagu üleliigset rämpsu. Ma loodan, et sel oma last lohistanud eidel on vähemalt paar raasu häbigi, et võhivõõras inimene teda tema jubeda käitumise pärast korrale pidi kutsuma. Minul on küll siiamaani õudne tunne seda vaatepilti meenutades.

Pille Kallas
blogija

pillllle.wordpress.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 669 korda, sh täna 1)