Rott, 12 marmorkuuli ja kassipoeg (1)

olavi antons2Mind on Kuivastus korduvalt välja tiritud veoautokoormatest, sõiduauto pakiruumist ja muudest mõeldavatest ja mõeldamatutest peidukohtadest. Mitte et mul piletirahast kahju oleks olnud. Ma usun või tahan uskuda, et pilet oli mul – no vähemasti enamasti – kenasti olemas.

Jutt käib eelmise sajandi kaheksakümnendatest. Olime toona nii palju mässumeelsed ja põhiliselt muidugi laisad, et me ei vaevunud suveks Saaremaale sõitmiseks mingit luba taotlema mingist kuradi miilitsast. Ja nii lisanduski igasuvisele Saaremaa sõidule mõõde, mis laulva revolutsiooni lastele pähegi ei mahu – et Kuivastus on vastas mägede või steppide poeg automaadiga, kellega pole nalja. Aga maha ei lastud meist kedagi ja kuidagi saime ikka lõpuks nii saarele kui sealt tagasi.

Või mis me laulva revolutsiooni lastest räägime, ka palju vanematel on see aeg meelest pühitud. Sügisest kevadeni olen ma Tenerifel oma Kompassis ja müün ekskursioone, sealhulgas naabersaarele. Just siin tuleb ilmsiks see, kui ruttu ja põhjalikult eestlane piirideta ja turvalise Euroopaga ära on harjunud. Kui venelaste, ukrainlaste, valgevenelaste ja muu sealtkandi rahvaga pole mingit seletamist, pass lüüakse vaguralt lauale esimese küsimise peale, siis eestlastega see nii lihtsalt ei lähe. Mis pass? ID-kaart? Milleks? Äkki tahate hambakaarti ja sünnitunnistust ka? Seleta siis neile, et kullakesed, see pole teile siin Saaremaa praam.

Kui nad päev-paar hiljem Los Cristianoses mööda trappi valge laeva peale tõusevad ja lihasmägedest automaatureid silmanurgast piidlevad, siis saavad nemadki lõpuks aru, et Saaremaa praam see tõesti ei ole. Aafrikani on 300 kilomeetrit ja mängureeglid on teised.

Rääkimata sellest kadalipust, mis tuleb läbida siis, kui on plaanis laevaga mandrile sõita.

Viimati maikuus olin ma ise peaaegu sealmaal, et hambakaarti pakkuda. Et siis hiljem kadedalt vaadata, kuidas karavanidega laeva vuranud Madalmaade ja Saksa pensionärid mööda kajuteid laiali pudenesid. See maksab küll väikese varanduse, aga kui sul on teada, et pärast kolmandat lõunasöögi otsa joodud õlut kipub oma kallis vanamoor toimekalt möödaruttavaid madruseid tantsupõrandale rebima, siis pole kahjuks muid valikuid kui võtta kajut. Mida saab väljastpoolt sulgeda.

Niisiis pärast kõike seda ja kõige selle taustal tundus e-piletiga Virtsus praamile vuramine millenagi, mis on kõige lähemal sillale, aga tehnilises mõttes ei ole seda siiski. Ja kuigi meedias oli vahepeal ähvardavaid noote, et praamijärjekorrad saavad olema mõnenädalased ning jaanipäev Saaremaal keelatakse üldse ära, on tänaseks klaar, et tegelikult läheb kõik samamoodi edasi ja jaanipäeval uhab koguni kolm laeva.

Nüüd tekib teil ilmselt küsimus, et kustkohast see paanika siis tuli? Minul vähemalt küll. Tänaseks on mul aga tõenäoline vastus olemas. See on maailma vanimaid turundusnippe, mille Mark Twain oma Tom Sawyeri seiklustesse sisse kirjutas. Mäletate planguvärvimist? Ja seda, mismoodi Tom tünni otsas jalgu kõigutades õuna mugis, kuni poisid tema eest planku värvisid ja talle selle õiguse eest veel hunniku träni kokku tassisid – pooliku parmupilli, konnapoegi, rotte jne?

Ilmselt tundus saarlastele (ja õigusega), et Saaremaale sõit on juba liiga lihtsaks ja igapäevaseks muutunud, lööme talle õige natuke vurtsu sisse. Nagu ütles suur filosoof Tom: et panna inimest midagi ihaldama, on vaja see talle raskesti kättesaadavaks teha. Kardetavasti Leedo konnapoegi küll ei konverteeri, mina panustaks ikka e-piletile. Ja tere tulemast!

Olavi Antons
suvesaarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 738 korda, sh täna 1)