Õnn meie õuele! (16)

Praegu on kõik leilis pagulaste pärast. Kes tahab “lisasöödikuid” niigi niru leivakoti otsa? Mitte keegi. Viletsa palga pärast halisevad õpetajad, lasteaiatöötajad, meedikud on korraks vait jäänud, aga kui kauaks? Ükskõik mille, kas aktsiisi, kütuse-, elektri- või millegi muu hinna tõustes tõusevad ka kõigi kaupade hinnad ja see paneb põntsu igale rahakotile.

Nüüd peaksid aga pagulased saama inimväärse vastuvõtu ja elu, mida oma rahval paraku kõigil ei ole.

Facebookis ringlesid pildid kodututest, kes risustavad kola, prahi ja haisuga üldmuljet Tallinnast. Paistab, et see pole küll kellegi teise asi, ainult fotograafi terav silm ja nina on asjast numbri teinud. Kõik on juba mõttes sadamas või lennujaamas pagulasi vastu võtmas ja nendega toimetamas. Selline suhtumine teeb asja üsna nutuseks, aga igal medalil on kaks poolt ja vaataks korra ka seda teist.

Ega siis need põgenikud ole üksi naised-lapsed. Küllap on nende seas ka noori kenasid mehi. Öeldakse küll, et mehe iluga pole kuskile minna, ta peab olema ropp, must ja karvane. Mõelda, kui palju on meil vanatüdrukuid ja muidu meeleheitel üksikuid, kes on kõik tutvumisportaalid oma andmetega üle külvanud. Nende jaoks on pagulaste tulek puhas õnn ja lõikuspidu. Praegu peavad eesti neiud minema ei tea kuhu ilma otsa endale meest otsima, et saada ilus šokolaadikarva laps. Varsti ei ole tarvis enam toastki jalga välja tõsta, sest “õnn saabub meie õuele, temast kinni kargame” ja mõne aasta pärast jooksevad iga küla, alevi ja linna vahel ilusad jumekad lapsed ringi.

Küllap oleks asjahuvilisi ka vanemate naiste hulgas, kes kardavad aga keelebarjääri: äkki ei suuda selgeks teha, mida vaja oleks. No seda küll ei tasu karta, sest kehakeelest saab iga mees aru, olgu ta must, valge või kollane. Tee silma, tõsta seelikusaba ja naerata kelmikalt. Kuidas teda pärast kallalt ära saada, peab igaüks ise nuputama, aga kas seda tarkust on tarviski.

Mõni vanem lahutatud või lesknaine saaks kindlasti endale rohkem peetud ja pisut kulunud meesterahva “kaaneks” peale. Me ei põlga ju sugugi second hand-kaupa. Ühe korraga oleks murtud nii külade, alevite kui ka linnade tühjenemise mure ning iive kargaks otse lakke.

Arutasime seda “muttidega” ja jäime asjaga väga rahule. Andku aga teada, millal meestekoorem tuleb ja me läheme kõik nagu toiduabile, igaüks enda omale järele. Seega ei tasu olla mustas masenduses ja näha igas asjas ainult halba poolt.

Mõelgem positiivselt: ilus suvine aeg soojade ööde, ööbikulaulu, piibelehelõhna ja tähistaevaga on tulemas ja kui sinna juurde lisada veel must kirglik mees, mis sa veel tahad? Nii hea ja maitsev nagu uus tuhlis või, keedetud soolasilgu ja hapupiimaga. Ühe söögiga seisab kõht kogu päeva täis. Nii et naised, elame suurte lootuste täitumise ootuses. Kõik on jälle naiste teha, nagu see aegade algusest saati olnud on.

Ingrid Holm
Orissaare elanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 035 korda, sh täna 1)