Kui meie lapselapsed räägivad võõras keeles (4)

Vanaemal on rõõmupäev, ta sai tütretütrelt Austraaliast kirja. Aga oh häda, aru saab ta ainult selle algusest “Tere, vanaema”. Kiri ise on inglise keeles.

Appi on kutsutud pensionipõlve pidav inglise keele õpetaja, aga temalgi on mõtlemist, sest osa kirjast on noortepärases slängis.

Vanaproua ise on koolis saksa keelt õppinud ja hiljem kursustelgi käinud. “Kes siis tol ajal oskas arvata, et see maailm nii ühemõtteliselt ingliskeelseks muutub,” ohkab ta.

Kate kirjutab, et ta lõpetas ülikooli, sai hea töökoha ja kohe, kui tema boyfriend`il õnnestub pikem puhkus saada, tulevad nad vanaemale külla. Ta püüab ka eesti keelt õppida, aga see on raske.

“Sirje oleks võinud ometi tüdrukule lapsena eesti keelt õpetada,” toriseb vanaproua.

Ta jutustab: “Meie suguvõsa on ju kõik välismaal, kes Austraalias, kes USA-s.

See 1941. aasta õudne piinamine ja tapmine lossis ja juuniküüditamine ajasid inimestel hirmu nahka. Nii nad siis 1941. aasta septembri läksid. Minu ema ei saanud sõita, sest mina olin kohe-kohe siia maailma sündimas ja arst oli hoiatanud, et sünnitada tuleb tingimata haiglas, sest võib esineda komplikatsioone.

Nad saatsid välismaalt ilusaid asju ja klantspilte, meile tundus, et seal on paradiis.

Eks me halvustasime seda vene värki ega adunud tookord, et tegime laste silmis maha ka oma kodumaad.

Kui Sirje kooli lõpetas, oli Austraalia sugulastel talle peigmees juba valmis vaadatud ja tüdruk ise tahtis kangesti minna. Kes siis tookord oskas arvata, et see koloniaalimpeerium NSVL kolinal kokku kukub ja vabast Eestist oleksid palju paremad minekuvõimalused olnud.

Kuna abielu oli fiktiivne, siis see muidugi lagunes, jõudsid vaid tütre saada ja maja osta. Maja asub kallis rajoonis ja nüüd siis Sirje seal üksipäini orjab, et majalaenu maksta. Ta pole kordagi kodus käinud.”

Vanaproual on külas mand-ril elav õde. Tema tütar elab USA-s.

“Läks sealsete sugulaste mahitusel Ameerikasse lapsehoidjaks ja pandi seal mehele. Ega tal kerge ole, tal on juba neli last ja ämm on ülbe ameeriklane. Tema arvates on Eesti üks metsik Venemaa, kus hundid uluvad ja karud tänavatel tatsavad.

Ma ise läksin ju ka kohe, kui piirid avanesid, tädi kutsel ja tema finantseerimisel Ameerikasse. Olin tädi peres palgata teenija. Pojad pidasid farmi, mis oli sama suur nagu meie kolhoos. Poegade lapsed õppisid mainekates ülikoolides ja naised olid prouad. Lapselapsed ei osanud sõnagi eesti keelt.

Nad olid üdini reklaamiusku. Telekas huugas hommikust õhtuni ning ikka ja jälle tormati midagi ostma. Varsti vedeles osa kokkuostetud kraamist juba prügikastide juures. Eriti huvitasid neid salenemistabletid, aga minu arust läksid nad kogu aeg paksemaks. See ei saanudki teisiti olla, sest kui telliti tort, siis oli see lauasuurune, ja kui osteti jäätist, siis pesukausitäis.

Ameerikas on kõik suur: riik on suur, autod on suured, inimesed on suured.

Mis mind tõeliselt hämmastas, oli ravimite kontrollimatu kasutamine. Naistel olid ravimikarbid, sellised, nagu meil haiglates, et on eraldi lahtrid hommikuste, lõunaste ja õhtuste ravimite jaoks, ja need karbid olid suured. Kui ma tädilt uurisin, mis salatõbi tema miniaid vaevab, sain vastuseks, et need rohud on profülaktikaks.

Nad tahtsid, et ma sinna jääksin, aga mina tulin koju. Mul ju siin poeg ja tema pere. Nägin oma silmaga ära, et kõik pole kuld, mis hiilgab.”

Elmi Epro
pensionär

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 462 korda, sh täna 1)