Murdekeel – väärikas ta

Murdekeel väärikas taOma keelehariduses oleme küllap kõik saanud algõpetuse kodudest. Seda emakeeleoskust kujundavad ja süvendavad hiljem oluliselt kool ja üldse keskkond, kuhu kuulume. Näiteks külakeskkond on küllaltki rikka keelematerjaliga, pean silmas kujundlikku väljenduslaadi ja sünonüümikat, milles on kahtlemata oma osa murdeil.

Kui keeleteadlane Johannes Aavik 1913. aastal pöördus rahva poole üleskutsega murdesõnu korjata, valules ta järgmise pärast: “Nii palju kui meie rahva vaimuvara korjamise heaks paaril viimasel aastakümnel ongi ära tehtud – seda tunnistavad dr Hurti määratumad käsikirjakogud – on rahva keele, täpipealsemalt rahva murrete sõnastiku korjamise tegevus pärast dr Wiedemanni sõnaraamatu tööd (1. trükk 1869) hoopis soiku ja hooletusse jäänud.” Ka ei pidanud Aavik seda raamatut küllalt täielikuks sõnavarakoguks omas ajas.

Paratamatuna näiv

See väide pole põhjendamata. Praegune kirjanduse ja emakeele õpetamise programm koolis on ju kaugel sellest, et põhjalikumalt tunneksime oma emakeele rikkusi, eriti aga murdekeelt. Kui juba Eduard Vääri “Eesti keele õpik keskkoolile” pöörab keele ajaloole ja selle murdeile niivõrd vähe tähelepanu, siis mida arvata sellest, et veel nooremate klassideni see õpetus peaaegu ei jõua. Õnneks selle järgi praegu suurt enam ei õpetata ka.

Rahva suus on õnneks siiski väga palju murdesõnavara, mis meie igapäevastes kõnelustes teeb keele rikkamaks. Ma ei pea silmas ainult murdesõnu, vaid ka uusi sõnu. Õpilasargoo on tegelikult uute sõnade sünd, kuid olen tähele pannud, et selles on palju halvamaigulist, kõlalist kohmakust ja kunstlikkust. Kooliõpilaste kirjandid on olnud tänuväärne materjal analüüsimiseks, kuivõrd tuntakse näiteks sünonüümikat. Ometi on just murdesõnad üks allikas, mille abil võiksime esemeid, nähtusi, tegevust väga erinevate sõnadega väljendada.

Aga murdekeelt peetakse kohati isegi ebasündsaks. On tekkinud nn murdevõõrad perekonnad.

Kunagi tuli mul lausa kaitsta sellist murdesõna nagu silmpragu. Noh, ütleme, et suka sees on auk. Kena! Kui sukasilmad on aga nagu joonena maha jooksnud, ei saa me enam öelda auk. Täpsem on silmpragu. Mida aga ütleb teile järgmine lause. Üks mees rummab ukse taga. Kolistab! Ei ole aga ÕS-is sellist sõna. Küllap ta kuluks meie kõnekeelde ära.

Kui nüüd rääkida aga keeleteadlase Johannes Aaviku ühest põhimõttest keeleuuenduses, siis teatavasti leidis ta, et murdesõnad võivad meie keelt suuresti rikastada. Mõned aastad tagasi püüdsin teada saada, kuivõrd tuntakse Aaviku soovitatud murdesõnu meil saartel. Näiteks selliseid: kiduvidu (vaevaga, viletsasti), kipakas (kergesti ümberminev), lidrine (porine), tarima (kokku haarama), sumpjas (udune). Suulises kõnes on need küllaltki käibel, aga osa on jäänudki tema “Uute sõnade sõnastikku”.

Ma ei tea kahjuks, kuivõrd tegeles keeleprobleemidega kunagise Kuressaare ühisgümnaasiumi kirjandusring, mida juhendas hilisem Tartu ülikooli õppejõud Karl Taev ja kus osalesid Debora Vaarandi ja Aadu Hint, Juhan Peegel ja teised. Kuid tänapäeva kirjandusringid, pöörates tähelepanu kirjanike loomingule või laste omaloomingule, suudaksid kindlasti raamatu tegelaste ja sündmustiku analüüsi kõrval rohkem spetsiaalselt jälgida ka kirjaniku või noore autori sõna, lauset.

Oleme väga harjunud tähelepanu pöörama näiteks riietus- või söömiskultuurile. Aga kuivõrd siiski keelekultuurile, keelerikkusele? Võib-olla on meiegi jaoks olemas tõde Aaviku sellises mõttes: “Niisugusel rahval võib küll olla haritust, tsivilisatsiooni – suuri, ilusaid linnu, jõukaid hästi haritud talusid, vabrikuid, rohkesti raudteid, küllalt koole, ohtrasti arste, advokaate, insenere, tehnikuid, luksuslikult sisustet interjööre, palju reisind inimesi, peenesti esinevaid herrasid, maitsekalt riideskäivaid daame, eleganti, flirti ja rafineerit pahesid, kuid seesugusel ei ole rahvuslikku kultuuri. Sest rahvuslik kultuur on võimatu ilma kultuurilise keeleta, millega seda saaks väljendada kõigil ta aladel, ja, endast mõista, ka mitte ilma selle keele oskamiseta asjaomase rahva, või täpsemalt, ta haritlaskonna poolt.” Ja just neil aastail tõi ta sõsarkeelist eesti keelde: aare, lemmik, harras, hääbuma, levima, hurmama jt sõnu, rahvamurdeist aga: abajas, kääbas, peibutama, läitma, hööritama, menu, sõtse jt.

Raamatus on kahesuguseid murdesõnu: need, mida 1921. aastani on väga vähe või üldsegi pole kasutatud, ja need murdesõnad, mida on uuemal ajal kirjakeeles kasutama hakatud.

Kui ma ütlen: põldudele kerkisid aunad, siis teab igaüks, et põldudele kerkisid viljahakkide kuhilad. Aga murdesõna agrane (segane pääst) ei ole meil kasutusel. Tuttav on aga apsakas (rahutu). Metsaveerel ehtis allikas. Kuivas allikas. See sõna on meil hoopis teises tähenduses: ehtis – tegi end ilusaks. Nii võiks vaadelda tervet Aaviku sõnastikku.

Murdekeel? Murdekeel!

Anname talle tänases jälle suurema elujõu. Võõrsõnadega risustatud eesti keel hüüab appi. Mõni aeg tagasi sügisel korraldas Saaremaa raamatuklubi Kuressaares ürituse “Murdekeel – väärikas ta”. Linnateatri sinine saal oli rahvast täis, eriti noori. Ettekandjana pöörasin tähelepanu murdekeele võlule ja et näiteks Koguvas on Muhu muuseum juba mitu aastat järjest kuulutanud välja murdetekstide kogumise võistluse. Osavõtjaid on olnud palju. Murdekeel tõesti väärib seda, et ta elujõusse tõsta ka meil saartel.

Vanem põlvkond mäletab veel üsna palju murdekeelset. Kuid noored? On viimane aeg see teatepulk üle anda! See tähendab aga, et peame olema julgelt keelerikkamad.

Suurepäraseid murdetekste (Kaarma, Pöide, Karja) leiab igaüks kunagise murdekoguja Aadu Toomessalu raamatust “Tuulik, kadakas ja leib” (1969). “Nyydsel ajal on vähe sellest, et rahval oleks mingisugune keel, vaid niisama tähtis on ka, et see keel oleks võimalikult väärtuslik – rikas, peen, ilus,” kirjutas Aavik 30-ndail. Me peame seda tänases ajas kindlasti kordama ja omaks võtma teadmise, et murdekeel on kadumas. Aga – haarame härjal sarvist!

Kui Saaremaa raamatuklubi korraldas Johannes Aaviku 130. sünniaastapäeva tähistamiseks tema murdesõnadega tekstide võistluse, oli osavõtjaid vähe, kuid tekstid väärisid tähelepanu. Nii et miski siin idaneb, aga kas tärkab haljendav oras, seda me veel ei tea.

Hiljuti avastasin ligi paarkümmend Muhu murdesõna, mida Aaviku sõnastikes ei ole. Muidugi, ega temagi kõike suutnud ja jõudnud. Seda enam peame ise olema head keeletundjad, eriti aga murdekeele tundjad ning selle aktiivsema kasutamise pärast muretsema.

Kui me suhtume vanavarasse nii, et kogume seda muuseumidesse, siis keelevara tuleb sealt muuseumidest lagedale tuua, kõigi kasutusse. Jah, aeg on jälle keeletundlikum. Sellist verehäält peame kuulatama väga targalt, mõistlikult, aktiivselt. Emakeel on püha, emakeelt vajame hällist hauani. Rikast, paindlikku, väärtuslikku, ilusat emakeelt.

Jah, kui me tahame säilida rahvana, peame säilitama oma kauni emakeele. Kauniduse temas leiame seda keelt tundma õppides. Tundmaõpitut aktiivselt kasutades. Murret elavana hoides…

Enda Naaber
kirjaneitsi

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 246 korda, sh täna 1)