Pagulastega tuleb tegeleda (8)

pagulastega tuleb tegeledaHiljutine traagiline sündmus, kui Vahemeres leidis märja haua kuni 700 paadipõgenikku, tõi taas kord väga teravalt esile probleemi, mille all kannatavad Vahemere-äärsed Euroopa Liidu liikmesriigid. Lisaks sellele, et aastas hukkub Vahemeres suur arv inimesi, kes riskides oma eluga, püüavad pääseda Itaaliasse, Kreekasse ja Maltale, ägavad need riigid pagulaste rohkuse all. Kuna tegemist on Euroopa Liidu liikmesriikidega, kes kuuluvad ka Schengeni alasse, on ilmne, et tegemist ei ole probleemiga, mida on võimalik kapseldada. Seega on tegu kogu Euroopa probleemiga ning näiteks Itaaliasse jõudnud pagulased võivad üsna takistamatult jõuda ka Eestisse.

Kuna pagulaste rohkusest tulenev surve nimetatud riikidele on aasta-aastalt kasvanud, on Euroopa Komisjon ühe lahendusena välja pakkunud pagulaste ümberasustamise ja ümberpaigutamise teistele liikmesriikidele kohustuslikuks muutmise.

Ümberasustamine tähendab seda, et võetakse vastu pagulasi, kes ei ole veel Euroopa Liidu territooriumil, vaid asuvad pagulaslaagrites, mis asuvad väljaspool, näiteks Türgis või Liibanonis. See toimub peamiselt ÜRO egiidi all ning laagrid peaksid teoorias olema konstrueeritud ainult lühikeseks ajaks ja rahuldama pagulaste põhivajadused. Kahjuks on aga reaalsuses laagrid alalised ja inimesed jäävad sinna aastakümneteks.

Ümberpaigutamise puhul näitavad aga Euroopa Liidu liikmesriigid üles solidaarsust Itaalia, Kreeka ja Maltaga ning aitavad neil arvukate pagulastega toime tulla. Teised liikmesriigid jagavad osa juba Lõuna-Euroopasse jõudnud pagulasi omavahel ära, leevendades seeläbi survet Itaalia, Kreeka ja Malta haldus- ja sotsiaalsüsteemile.

Jõuavad ise Eestisse

Siiamaani on ümberasustamine ja ümberpaigutamine toimunud vabatahtlikkuse alusel, aga seni ümberasustatud ja -paigutatud inimeste arv on väga väike. Probleemi pole see lahendanud. Näiteks Eesti on üks Euroopa Liidu riikidest, kes on deklareerinud, et ümberpaigutamine ja -asustamine peab toimuma rangelt vabatahtlikkuse alusel. Seni ei ole Eesti ka ühtegi pagulast ümber asustanud ega paigutanud. Eestis on ainult need pagulased, kes ise on jõudnud Eesti piirile ja taotlevad varjupaika.

Euroopa Komisjon tahab aga näha, et solidaarsusest pidevalt kõnelevad liikmesriigid näitaksid üles solidaarsust ka tegelikkuses. Vabatahtlikkusel põhinev solidaarsus ei ole ennast õigustanud, mistõttu on Euroopa Komisjon teinud ettepaneku kehtestada igale liikmesriigile kvoodid. Oluline on rõhutada, et Eesti kvoodi suurus 326 pagulast puudutab ümberasustatavate pagulaste arvu ning põhineb 20 000 pagulase ümberasustamisel pagulaslaagritest Euroopa Liidu liikmesriikide territooriumile. Ümberpaigutamise osas ei ole veel konkreetset ettepanekut välja käidud, kuid on välja arvutatud Eestit puudutav protsentuaalne koefitsient.

Eesti peaks kindlasti hädas olevate riikidega solidaarne olema ja võtma vastu pagulasi nii ümberasustamise kui ka ümberpaigutamise korras. Samas peaks konkreetne pagulaste arv sõltuma siiski riigi võimekusest. Praegu oleks Eestil võimekust võtta ümberasustamise ja -paigutamise korras vastu ehk 50–100 pagulast.

Küsitakse, miks peaks Eesti olema solidaarne kuskil lõunas asuvate riikidega ja tegelema probleemiga, mis ei ole meie oma. Ennekõike ikka seepärast, et rõhume ka ise solidaarsusele probleemide puhul, mis on meie omad. Näiteks Ukrainas toimuva tõttu on Eesti ja teised Balti riigid leidnud, et Euroopa Liit ja NATO peaksid panustama siinsesse julgeolekusse. Meil oli ja on hirm.

Samuti on Itaalial hirm, et mis saab, kui varjupaigasüsteem kokku kukub. Eesti viitab, et me pole ainukesed, kes ei taha kohustuslikke kvoote, jäetakse aga lisamata see, et mitmed teised vastuolevad riigid teatud määral siiski juba võtavad pagulasi ümberasustamise ja/või -paigutamise raames vastu, tehes seda vabatahtlikkuse alusel. Seega peaksime teistele liikmesriikidele ikkagi appi minema ja näitama üles solidaarsust probleemi lahendamisel. Siis oleks meil ka rohkem alust kohustuslikele kvootidele vastu olla.

Siiamaani on pagulased Eestisse jõudnud omal käel või smugeldajate abiga. Varjupaigataotluse esitavad nad juba riigis sees olles või piiripunktis. Seejärel hakkab süsteem nendega töötama. Nad paigutatakse vastavasse keskusse. Nende suhtes hakatakse läbi viima menetlust, et välja uurida, kas asüüli taotlev isik vastab rahvusvahelise kaitse saamise kriteeriumidele või mitte.

Kaitse saavad vähesed

Eelmisel aastal taotles Eestis varjupaika 147 inimest. Selle aasta esimese nelja kuuga on taotlusi juba 81. Võrdluseks, 2010. aastal taotles varjupaika ainult 30 inimest. Hüppeline kasv näitab, et rändesurve on ka meile jõudnud. Tegelikult saab aga valdav osa varjupaiga taotlejatest negatiivse vastuse ja nad saadetakse kodumaale tagasi. Näiteks 2013. aastal anti rahvusvaheline kaitse seitsmele inimesele, taotlejaid oli kokku aga 97. Tänavu on rahvusvaheline kaitse antud juba kümnele inimesele. Aastatel 1997–2015 on Eestis rahvusvahelise kaitse saanud kokku 94 inimest ja nende 22 pereliiget, mis moodustab umbes 0,009% Eesti elanikkonnast. Seega on tegemist väga väikese osaga rahvastikust. Mainida tuleb ka, et rahvusvahelise kaitse saanul tekib õigus pärast ka oma pere siia tuua.

Rahvusvahelise kaitse saajatele antakse elamisluba kehtivusega 1–3 aastat, mida võib pikendada. Pärast kaheksat aastat püsivalt Eestis elamist on neil õigus taotleda kodakondsust nagu igal teiselgi välismaalasel. Seni on Eesti kodakondsuse saanud üks pagulasena siia saabunud isik. Paljud kaitse saanud isikud liiguvad aga edasi teistesse EL-i riikidesse.

Igasugused pagulaste vastuvõtmisega seotud ohud tekivad eelkõige siis, kui lühikese ajaperioodi jooksul võetakse vastu suur hulk inimesi. Tekib suutmatus nendega tegeleda ja neil ei aidata piisavalt lõimuda. Seejärel võivad nad hakata elama omaette linnaosades ja võõranduvad, hakkavad elama nii-öelda paralleelmaailmas. Lõppeda võib see sellega, et kuritegevus kasvab. Et Eestis või ükskõik kus mujal sellist olukorda vältida, tuleb pagulased paigutada erinevatesse paikadesse.

Peab rõhutama, et suurema hulga pagulaste vastuvõtmise peale võivad pead tõsta paremäärmuslased, kes võivad vaenu õhutada. Eriti võib nii minna juhul, kui riik ei ole oma kodanikke ette valmistanud põgenike vastuvõtmiseks ega selgitanud, et me tegeleme pagulastega, leiame neile koha tööturul jne. Riik peab küsimusega avatult tegelema ja selles osas annab veel tööd teha.

Pagulaste tarbeks peab riigil olema ka vastav haldussuutlikkus. Eestis on ühe pagulasega seotud mitmeid organisatsioone, mis peavad omavahel koostööd tegema. Nii näiteks on kolmandas sektoris ühinguid, mis pakuvad pagulastele erinevaid tugiisikuteenuseid. Ring on suur ja kui need organisatsioonid ei tee omavahelist tööd koordineeritult ja korralikult, jääb pagulane üksi, mille tagajärjel võivad tekkida mitmed probleemid.

Kokkuvõtlikult peab rõhutama, et Eesti inimeste teadlikkust pagulaste küsimuses peab tõstma. Me ei saa lõpuni jonni ajada, et me ei hakka pagulasi ümberasustama või -paigutama. Iseasi on see, kas see peaks olema kohustuslik või mitte.

Praegu väljapakutud arv on ilmselt liiga suur. Aga nagu Kalle Laanet on väga hästi öelnud, siis ei pea täna arutama selle üle, kas pagulasi vastu võtta, vaid selle üle, kuidas seda täpselt teha. Võime seista kohustuslike kvootide vastu, aga sellegipoolest peaksime ise pagulasi vastu võtma, vabatahtlikkuse alusel. Praegu oleme me üks väheseid riike Euroopa Liidus, kes ei ole seda žesti teinud.

Kert Valdaru
Sisekaitseakadeemia migratsiooniuuringute keskuse juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 592 korda, sh täna 1)