Valimisea langetamisest (3)

valimisea langetamisestValimisea langetamisega muudeti Eesti Vabariigi põhiseadust viiendat korda. Kusjuures tegu on juba teise muudatusega, mis puudutab kohaliku omavalitsuse valimissätteid. Seadusemuudatuse vastaste üks argumente oli, et kergekäeline põhiseaduse muutmine loob ohtliku pretsedendi. Samas jäetakse aga tähelepanuta, et valimisea muutmise seadus on nüüdseks saanud heakskiidu riigikogu kahelt järjestikuselt koosseisult. See on ehk ka põhjenduseks, miks see seadus seekord suhteliselt suurema kärata ja paljude jaoks ehk ootamatult ka uuesti päevakorda kerkis.

Ealisest valimistsensusest

Demokraatia eeldab kõigi kodanike võrdset õigust võimu teostamisel, aga teatud piirangud on siiski paratamatud. Vanuseline piirang on kõige levinum ja enamik riike on alumiseks piiriks seadnud 18 eluaastat. Euroopa riikidest on vaid Austrias valimistel osaluspiiriks 16 aastat ja mujal on selle piiri sisse seadnud näiteks Brasiilia, Kuuba, Põhja-Korea. Nii et mõneti võiks selle sammu liigitada ka huvitavate sotsiaalsete eksperimentide hulka (mille tegelik mõju ilmneb küll pikema aja jooksul). Mõnes riigis on kaalutud ja katsetatud ka ülemist vanusepiiri ja meilgi on see teema arutluse elavdamiseks, aga suurema tõsiduseta, mõnikord välja toodud.

Kui lubame valima rumalad täiskasvanud, siis miks peaksime keelama osalemast arukatel noortel? Loomulikult on igaühel oma arusaam õigest ja valest ning paljud meist ei suuda pärast valimisi järjekordselt enneolematut rumalat tulemust uskuda. Aga pole parata, iga rahvas on oma valitsust väärt. Leppida tuleb ka tõsiasjaga, et paljud neist, kes võiksid riigijuhtimisega tegeleda, poliitikasse ei kipu, ent samas on võimuihalus meelitanud ligi hulgaliselt neid, keda tuleks sealt pigem eemale hoida.

Valimiste funktsioon

Õnneks langetab demokraatia lõpututel õnneotsingutel otsused ikkagi enamuse tahe. Ja seepärast polegi põhjust karta, et noorte lisandumine valijate hulka meie otsuste kvaliteeti oluliselt muudaks. Usun, et enamik 16–18-aastaseid noori käitub üldjoontes nii, nagu teevad inimesed, kellest nad lugu peavad ja keda austavad, kellega nad jagavad sarnaseid väärtusi – st esindavad samu väärtusi nagu nende kodud.

Valimiste funktsioon demokraatlikus riigis on valijate harimine. Noorvalijate lisandumine annab põhjuse veel kord tõsiselt tegeleda valimisreklaamide ja -kampaaniaga. Viimased valimised kinnitasid järjekordselt tõsiasja, et valimiskampaaniaga lollitatakse maksumaksja rahaga maksumaksjat ennast – riigieelarvest saadava raha toel jagavad erakonnad lubadusi, millest koalitsiooniläbirääkimiste järel suurt midagi järele ei jää. Paljud poliitikud tõdevad ka ise, et need kolmesõnalised valimisloosungid ja seinu katvad klantsposterid on mõttetud – aga ilma nendeta ka ei saa, sest kõik teised teevad ka nii.

Noorvalijate lisandumises näevad reklaamifirmad kindlasti uut turusegmenti, keda mõjutama hakata – ja selles osas langeb vastutus ikkagi reklaamitellijale. Usun, et arukas noor suudab vahet teha “kommionul” ja tegelikel kohaliku elu edasiviijatel ning suudab ka tema sotsiaalmeediasse trügiva tühireklaami lihtsalt kinni klõpsata.

Valimistel osalemisega saavad noored ennekõike võimaluse olla kaasatud kohaliku elu avalike asjade arutamisse ja otsustamisse, see annab neile võimaluse katsetada oma sotsiaalset kirjaoskust reaalses elus.

Võib küll eeldada, et noored kipuvad olema radikaalsemad kui suurema elukogemusega inimesed, aga eks see tormi- ja tungiaeg ole mõneti ka loomulik eluetapp. Parim retsept arukama ja positiivsema valimiskäitumise saavutamiseks on ikkagi haridus ja paremad teadmised.

Äärmuslikuma suunitlusega poliitiliste jõudude mõju kasvuga lisandub ka oht, et just kergemini mõjutatavat elementi saab ära kasutada oma poliitiliste eesmärkide nimel. Võib ju arvata, et need, kellele muidu meeldib aeg-ajalt valjusti ja ropult räusata ning midagi lihtsalt puruks peksta (kasvõi näit bussiootepaviljonide klaasseinu Arhiivi peatuses lennujaama teel) jmt, oleksid lihtsalt kaasatavad ka suuremat sorti püromaanlikesse aktsioonidesse – kui neid vaid piisavalt innustada. Tasub meenutada, et ka viimaste valimiste järel oli meiegi maakonnas jälle teemaks pudeliga mõjutamine. Lollus on endiselt inimkonna hädade peamine põhjus.

Pätistumise ja allakäigu vältimiseks on vaja kogu ühiskonna positiivset ühistegevust – see ei saa olla ainult kooli või mõne üksiku õppeaine ülesanne. Noori valijaid saabki õpetada kõige paremini reaalses elus, lubades neil võrdväärselt teistega vastutust kanda ning leppides ka sellega, et mõnikord õpitakse vigadest.

Maidu Varik
ühiskonnaõpetuse õpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 162 korda, sh täna 1)