Suur maa, suured asjad: Siiliga serviti

Postimehes on neil päevil read mõnevõrra hõredamad. Põhjus on sama, mis paljudes teisteski töökollektiivides – osa mehi on kutsutud suurõppusele Siil, mis kestab 15. maini. Reservväelased moodustavad poole 13 000-st õppusel osalejast, ülejäänud on kaitseliitlased, ajateenijad, tegevväelased ja võitlejad liitlasriikidest. Kuuldavasti olla mehi-reserviste isegi rohkem kohale tulnud, kui esialgu arvestati, aga kui õppuste moto on “Iga okas loeb”, siis loodetavasti saadakse kenasti hakkama.

Siil on sümpaatne loom. Ma pole Muhumaal oma kodukülas ammu siili näinud. Lapsepõlves ikka uitas neid õhtuti ringi, kuid ühtäkki nad kadusid. Ei teagi, mis põhjusel. Aga siili nägemine ja tema toimetuste vaatamine tekitas alati kuidagi mõnusa tunde. Muide, kui uskuda loodusemeest Peeter Ernitsat, siis olevat siilil tegelikult 8000 okast – nii seisab raamatus “Mõned mu naabrid” (Varrak 2003). Ernits väidab, et enamasti eksitakse – kuskilt on läinud ringlema väide, et okkaid on poole rohkem. Jäägu see zooloogiline vaidlus asjatundjatele – kõrvalt vaadates paistab siil niikuinii üsna täiusliku tiheda okaskerana.

Milline paistab kõrvalt õppus Siil? See pole sugugi väheoluline küsimus. Ütleksin lausa, et see on võtmeküsimus. Jah, muidugi on tähtis koostööd harjutada, nii omavahel kui ka liitlastega. Muidugi on tähtis, et Eestis on suurõppus, kus osalevad tankid ja ründelennukid – milline tehnika, eks! Aga sellest, millisena Siil välja paistab – nii oma riiki kui ka raja taha –, sõltub tegelikult see, millise hinde me pärast õppusele panna saame.

Kui me ei usu sellesse, et riiki on võimalik sõjalise konflikti korral kaitsta, siis pole meil kaitsetahet ega kaitsevõimet. Kui Siil uudistekünnist liiga vähestes aspektides ületab, siis tundub supp lahja. Kui Siiliga aga üle doseerida, tundub see avalikkusele lõpuks pealesunnitud propagandana, mõnel puhul isegi sõjaõhutamisena.

Murran sisse lahtisest uksest, kui nüüd lisan, et kummalgi juhul ei täida õppus oma riigikaitselist eesmärki. Pigem vastupidi. Hea kolleeg Postimehest, välisuudiste toimetuse juhataja Evelyn Kaldoja ütles kolmapäeval Kuku raadio saates “Vahetund Postimehega”, et nn hübriidsõdade ajajärgul on psühholoogiline kaitse ehk siis seesama kaitstavuse veendumus julgeolekupoliitikas järjest olulisem element.

Sel nädalal avalikkuse ette jõudnud kaitseministeeriumi tellitud ja Turu-uuringute AS-i läbi viidud uuringust selgus, et meie kaitsetahe on väga kõrge – kuidagi teisiti on raske tõlgendada tulemusi, mis ütlevad näiteks, et 80 protsenti 15–60-aastastest meeskodanikest on valmis ise riigikaitsesse panustama. Samas on elanike teadlikkus ohuolukorras käitumisest madal: vaid 27 protsenti teaks, mida ta saaks teha Eesti kaitseks, juhul kui Eestit ähvardaks välisvaenlase kallaletung. Kuigi teadlike osakaal on kasvamas, näitab see, et paljugi saaks ja tuleb veel ära teha.

Riigi kaitset ei saa käsitleda läbinisti militaarse tegevusena. Tegelikult peegeldub selles ühiskonna sidusus ja seeläbi tugevus. Selles mõttes on reservistide suur osakaal Siilil väga tähtis. Nagu need sinilillemärgidki, mida me heategevuslikus korras ostnud ja kandnud oleme. Ka see daam, kes märki oma mantlihõlmale kinnitades väitis, et see sobib sinna värvide ja proportsiooni tõttu, andis oma panuse riigikaitsesse.

Õppusest Siil on loodetavasti palju kasu. Nagu sellest loomakesestki, kes andis Kalevipojale nõu laudu serviti kasutada.

Neeme Korv
Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 98 korda, sh täna 1)