Osavate kalapüüdjatena on kormoranidest saanud kalurite vihatud linnud, kelle pesi on halastamatult rüüstatud ja hävitatud ning linde endid tapetud.
Teravamalt kerkis küsimus kormoranide põhjustatud kahjust meie kalanduse jaoks päevakorda 1990. aastatel, mil lindude asurkond kiiresti suurenes, asustati peaaegu kõik meie merealad ja kujunesid välja peamised haudekolooniad.
Õnnetul kombel langes samasse ajajärku ka rannakalanduse seisukorra järsk halvenemine.
Saaremaal toimus suurim kormoranide tapmine 1998. aastal Kerjurahul, Kreeka laeva vrakil paiknenud kormoranikoloonia on rüüstete all kannatanud pidevalt.
2008. aastal valmis riiklik kormoranide ohjeldamise kava, mille järgi on kormoran kalavarudele ohtlik.
MTÜ Saarte Kalandus alustas keskkonnainvesteeringute keskuse rahastamisel kormorani munade õlitamist üle Eesti. Saaremaal on Kerjurahu koloonia mune õlitatud 2011. aastast alates.
Ligi 90 protsenti toidust emakala
Riikliku ohjeldamiskava peamised seisukohad tuginesid räppetompude ja lastud lindude soolestikusisu analüüsil. Toiduanalüüsides oli kormorani toidus domineeriv liik emakala, kuid vaid 54% ulatuses. Need analüüsid olid võetud Väinamere Matsalu piirkonnast, Hiiumaalt Käina piirkonnast ja Liivi lahe Pärnu lahe osast.
Kuna sealne kalastik on Saaremaa ümbruse omast erinev, toituvad Saaremaa kormoranid erinevalt.
Mida avamerelisemalt kormoranikoloonia paikneb, seda suurem on toidus emakala osakaal ja väiksem kaluritele oluliste töönduslike kalaliikide sisaldus.
Osalesin mullu 11. juunil koos keskkonnaametnike ja ornitoloogidega Kerjurahu koloonias kormoranikurnade õlitamise järelkontrollimisel. 8. juulil käidi aga kormoranide pesapoegi Vesitükimaal rõngastamas.
Mõlemas kohas võeti toiduanalüüsid ja loendati kormorani oksetompudes olevad kalad ka liigiti. Teadmiseks: kormoran säilitab püütud kala pikemat aega oma sooltoru laienenud osas poegade tarbeks. Pojad söövad seda, kui vanalind lubab neil oma noka sooltoru ülaosasse pista. Ehmatuse korral oksendab vanalind lendu tõustes keha kergendamise eesmärgil oma sooltoru ülaosa tühjaks.
Olgu öeldud, et analüüsid olid nii sel korral kui ka varasematel aastatel võetud kormorani poegade kasvatamise tippajal – just siis kulub koloonial toitu enim.
Kerjurahult võetud 157 oksetombus loendati kokku 1057 kala, millest 88,2% moodustasid emakalad, 5,7% ogalik ja 4,4% ümarmudil. Ülejäänud kalad olid üksikisenditena räim, lest, kiisk, luukarits, särg, väike tobias. Oli ka üks rannakarp.
Vesitükimaalt võetud 78 oksetombus oli kokku 760 kala – 94,9% emakalad ja 2,5% ümarmudilad. Ülejäänud kalad olid räim, lest, tursk ja jõesilm.
Kalameestele huvi pakkuvaid kalu oli kormorani toidus Kerjurahul 1,5% ja Vesitükimaal 2,6%. See on väga väike osa, väiksem kui kalameestele nende oma saagis kehtestatud keelatud kala kaaspüük (10% alamõõdulised, 5% keelatud liigid).
Hoopis kalavarude tervendaja
Kormorani toidu põhiosa, emakala kohta on teadmised Eestis väga puudulikud.
Ta ei ole töönduslikult oluline kala ja teda on vähe uuritud.
Saaremaa ühisgümnaasiumis on aastate jooksul tehtud kolm õpilasuurimistööd emakalast: 2003., 2005. ja 2013. aastal. Nende järgi on emakala arvukas, väga paikne põhjakala, kelle peamine toit on vähemalt räime kudeajal räime mari.
Väidan, et töönduslikud kalaliigid ei ole vähenenud mitte seetõttu, et kormoranid on kalad ära söönud, vaid seetõttu, et meres oli siis üliarvukalt emakala. Hoopis emakala suur arvukus põhjustas töönduslikult oluliste kalaliikide saakide vähenemise. Kormoran, vastupidiselt süüdistusele, on emakalade arvukuse piiraja ja sellega töönduslike kalavarude kaitsja.
Kokkuvõtteks. Kormoran ei ole Eestisse tulnud inimese kaasabil. Tema saabumine siia on olnud loomulik liigi leviala laienemine. See tähendab, et ta ei ole võõrliik, mille olemasolu siin peaks tõrjuma. Kormoran on siin leidnud oma ökoniši – see on rikkalik toitumine emakalast ja nüüd juba päris arvukast võõrliigist ümarmudilast. Kumbki kalaliik ei ole Eesti kaluri jaoks atraktiivne saak ja pigem nad segavad püüki.
Saaremaa ümbruskonna kormorani toidukoosseis näitab seda, et riiklikus ohjeldamiskavas esitatud põhjendused ohjeldamiseks vähemalt Saaremaa kormoranide kohta ei kehti.
Mõnede arvates on kormoran kole, must ja haisev, aga see ei ole põhjendus, et õlitamise teel tema looteid hävitada. Pidev häirimine kolooniates võib lindusid hoopiski sundida pesitsema turvalisemates paikades kui lagedad meresaared – näit rannikumetsades puude otsa. Seal oleks neid juba nii riiklikult kui ka omavoliliselt ohjeldada väga raske.
Uurimistöö “Kormorani toitumisest Saaremaal” autorina saavutas Kaspar Mölder õpilaste teadustööde riiklikul konkursil I koha. Samuti pälvis ta keskkonnaministeeriumi, Eesti Looduse ja Eesti ornitoloogiaühingu eriauhinna.
Kaspar Mölder
Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient
Loading ...
Neid aastaarve vaadates, tundub, et alguses oli kindlasti suureks toiduallikaks ka angerjas. See hakkas ka juba kaduma samadel aastaaegadel, mis aastaarvud siin välja toodud. Nüüdseks on angerjas juba suht haruldane ja teda enam pole ka kormorani sooltes leida.
Väikseid on väga väheks jäänd ja suured on jõulised ja raskem tabada.
Olen näind küüniste jälgi suurel angerjal, mida kormoran ei suuda kergelt kinni püüda. Kunagi abruka mehed olevat kormorani lahti lõikand ja seal oligi olnd emakala ja angerjat.
need olid ahinga jäljed
Harrastaja ei ole vist kormorani näinud. Kormoranil on lestad, mitte küünised. Lestadega on raske angerjat küünistada.
teatavasti küüntega, tal ikka vägev nokk selle jaoks. Aga merikotka küünte vahele võib angerjas küll sattuda.
Kuna muud meres enam pole, sööbki ta emakala ja ümarmudilat!Niipalju on liitlased, et söövad selle rämpsu kah välja ja kaovad…
Tore on, kui õpilased teevad teadust. Aga see teema ei ole jõukohane selles vanuses.
Jüssid rääkisid ja kirjutasid ka alguses, et hüljes kala ei söö.
Ega ta esimene pole, kes kormoranide toidulauda uurinud, nii et võiks neid uurimustulemusi ikka usaldada. Paraku on kalameestele asja raske selgeks teha, keegi teine peab ju kalavarude vähenemises süüdi olema, või nagu vanarahvas teadis – süü ei tohi hulkuma jääda. See, et inimene ise võib süüdi olla, ma ei mõtle siin ainult ülepüüki vaid ka muid tegureid, paljude pähe ei mahu.
Kalamehed võiksid enne massilise röövpüügi Saaremaal lõpetada ja lasta kaladel kudema minna. Alles siis saaks hüljeste ja kormoranide teemal sõna võtma hakata.
Nõus. Kuke jões kohalikud ise topivad jõe suudme kinni ja siis on vihased ka veel, et jäävad mõrdadest ilma. See pisikese peakolu sisse ei mahu et kui kala kudeda ei saa siis pole ka kala oodata tulevikus.
Kui uskuda “Eesti Looduse” hinnangut kormorani toitumiseelistustele,mis baseerub
oluliselt laiemale ja pikemajalisele uuringule kui ühekordne kursusetöö,siis…
Võrreldes lindude ja kalurite eelmisel aastal Väinameres püütud kalakoguseid, selgub, et kormoranide saagiks langes kaalu järgi 1950 korda enam lutsu, 767 korda rohkem meritinti, 41 korda rohkem koha, 15 korda rohkem latikat, 11 korda rohkem särge, 1,6 korda angerjat ja 1,4 korda rohkem haugi, kui püüdsid kalurid. Säina- ja ahvenapüügil õnnestus kaluritel vastavalt umbes 10 ja 20 protsendiga kormorane edestada ning lesta said kalurid poole rohkem kui kormoranid.
Need uuringud tehti 12 aastat tagasi Väinameres, konkreetne uurimus aga mullu Saaremaal. Võrdle terviseks, statistik!:)
Nii noor ja juba nii osav demagoog. Ehk peaks noormees kaaluma poliitikukarjääri.
Kormoran sööb 365 päeva aastas, noormees siin teeb järeldusi ühe aasta kahel päeval eri kohtades kogutud andmete põhjal. Samuti eksib ta kaaspüügimäärades, mitte et need üldse asjasse puutuks – pigem järjekordne demagoogiline võte.