Suri ajaloolane Raul Salumäe (5)

Foto: Sander Ilvest

Foto: Sander Ilvest

Laupäeval lakkas töötamast Saaremaa muuseumi kultuurharidustöö osakonna juhataja Raul Salumäe süda.

Lisaks igapäevatööle muuseumis ekspositsiooni koostamisel, näituste korraldamisel ja lossipäevade organiseerimisel tegutses ta Saksa sõjahaudade hooldeliidus ja Saaremaa muinsuskaitse seltsis. Eriti huvitus ta Pöidel I maailmasõja ajal hukkunud saksa kirjanik Walter Flexiga seonduvast. Tehumardi lahingu ametlikus versioonis kahtles ta üsna tugevalt. Eesti Vabariigi taastamisel osales ta kodanikekomitee liikumises ja oli üks Isamaliidu asutajatest Saaremaal.

Eelmise aasta oktoobris rääkis Raul Salumäe Kadi raadio kohvilauas enda kohta nii: “Ajaloohuvi tekkis mul keskmises teismeeas. Kärbse ajalugu õppima minna pani mulle pähe klassijuhataja Hilja Metsmaa 10. klassis 1978. aasta kevadel. Kuid tegelikult oli mu vaim selleks juba varem valmis.”

Salumäe selgitas, et kodus talle ajaloo kohta “kurejuttusid”ei räägitud. “Ema oli olude sunnil küll koju toonud Lenini teosed, aga läbi tudeerisin ka nende kõrval riiulis olnud “Eesti rahva kannatuste aasta” rääkis ta, selgitades, et see oli sel ajal keelatud kirjandus.

Kuna tema õppeedukus keskkoolis polnud väga hea, tuli pärast ebaõnnestunud sisseastumiskatset Tartu ülikooli minna aega teenima Nõukogude armeesse.

Filiaalijuhatajana Viktor Kingissepa majamuuseumis töötas ta aastatel 1987–91. Raul Salumäe oli kindel, et ajaloos maha salata Viktorit ei saa. “Tegu oli värvika persooniga. Enne Siim Kallase saamist eurokomisjoni oli ta vist kõrgeimat rahvusvahelist karjääri teinud eestlane üldse. Tšekaas oli ta üsna tegija. Küsimusi on Viktori puhul rohkem kui vastuseid,” rääkis ta.

Saksa sõjahaudadega hakkas Salumäe tegelema eelmise sajandi 90. aastate alguses. “See tuli kuidagi loomulikult. Siis kuulsin ka esimest korda Walter Flexist, kes oli algselt Pöidele maetud. Naljaga pooleks võiks öelda, et nüüd olen ma üks maailma suuremaid fleksiste. Päris keelatud mees ta Saksamaal pole, aga kuna tema teoseid kasutas ära natsipropaganda, siis väga palju temast ei räägita,” tunnistas Salumäe.

Raul leidis, et muuseumitöö võlu peitub selles, et see pakub suhtlemisvõimalusi erinevate inimestega. Teadustööks tal viimasel ajal enam aega ei jagunud. “Muuseumis teen kultuurharidustööd. Mitme tundmatuga mängimine ehk see, et otsad tuleb igal juhul tähtajaks kokku vedada, tekitab parasjagu stressi. Teadustööd selle kõrvalt suurt ei tee,” nentis Raul Salumäe.


Vabadusvõitleja Raul

Klassivend Rauliga sai nooruses nii mõndagi korda saadetud. Algas see ühise viktoriinidel osalemisega, jätkus Tartus Tiigi tänava ühiselamus lutikaid toites ja koos Eesti arengutele kaasa elades. Peamiselt tegutsesime koos ikkagi koolipõlves, kuigi huvi ajaloo vastu viis meid ka mõnikord hiljem kokku.

Tegelikult lugesime end väikest viisi vabadusvõitlejateks juba põhikooli päevil. Nii tuli meil ka koos käia miilitsas oma tegevusest aru andmas. Ühel klassiõhtul tähistasime mingit järjekordset kommunistlikku tähtpäeva ja sel puhul toimus ka temaatiline viktoriin. Olime nagu ikka Rauliga ühes võistkonnas. Paraku tundusid küsimused ja nende vastused meie jaoks liiga absurdsed ja hakkasime lihtsalt süütult improviseerima. Tulemuseks oli külaskäik võimuorganite juurde.

Järgmine aktsioon kujunes juba ülekooliliseks. Nüüd tagasi mõeldes ei teinud me seda muidugi mingist poliitilisest protestist või teadlikkusest, vaid lihtsalt koolipoisilikust ulakusest. Täna võime seda siiski nimetada protestiaktsiooniks.

Pimedal nõukaajal oli teatavasti kombeks, et kõrged parteibossid pidasid tähtsaid kõnesid, mida kuulajad “kestvate kiiduavaldustega” tervitasid. Nii rivistati ühel päeval Kingissepa keskkooli aulasse kogu koolipere üles, et tähtsat telegrammi kuulata.

Ei mäleta, kes õpetajatest seda ette luges, kuid moment pidi olema pühalik. Paraku sai ettekandja vaid paar lauset lugeda, kui me Rauliga hakkasime plaksutama. Algul kahekesi ja pärast juba peaaegu kõik koos. Ettekandjalt kaks sõna,
koolilastelt “kestvad kiiduavaldused”. Igatahes venis vahetund pikaks ja üritus lõppes juba tunni ajast. Karistada meid kui algatajaid aga ei saanud, sest tegelikult näitasime me ju üles “teadlikkust” ja “positiivset” suhtumist etteloetavasse.

Alver Kivi, klassivend

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 3 207 korda, sh täna 1)