Kütuseaktsiisi tõusust ehk Mida meile lubati (1)

Kütuseaktsiisi tõusustKas mäletate veel seda reklaami, kus Jürgen Ligi paberile oma skeeme visandas? Aga seda, kus Mikser oma pea panti andis, “sest kas nii ikka saab?”. “Saab ju küll,” kõlas tol hetkel lihtne vastus. Või seda reklaami, kus Juhan Parts toidupoes munadega jändas ja kinnitas, et kellegi tulumaks ei tõuse, kuna “selle jaoks on riigil raha olemas”.

Tuli välja, et kõik see ei vasta vist päris tõele, vähemasti mitte sellisele, mida esitlesid klantspildid ja reklaamvideod “söögi alla ja söögi peale”. Seda kõigest paar kuud tagasi.

Selge on see, et igasuguse hüve, olgu siis lastetoetused või tööjõumaksude alandamise pakkumine, nõuab konkreetseid katteallikaid. Sellisele järeldusele jõudmiseks ei pea isegi majandusteadlane olema.

Kommunikatsioonikriis olnuks välditav

Kui valimiste eel räägiti küll alkoholi- ja tubakaaktsiisi tõstmisest, millele on keeruline avalikult vastanduda isegi neil, kes tubakatooteid või alkoholi toodavad ja müüvad, siis kütuseaktsiisi tõusust vaikiti või räägiti väga üldsõnaliselt. Seda ei selgitatud-joonistatud teleekraanil kriipsujukude abil lahti ega tehtud munamängu, et asi selge oleks.

Just selguse, läbipaistvuse, siiruse ja avatuse puudumine valitsuse kommunikatsioonis on minu hinnangul see, mis väljendub lõpuks avalikkuse, inimeste ja erinevate huvigruppide meelepahana nii ajakirjanduses, sotsiaalmeedias kui ka ähvardab end viimaks tänavatele tuua. Inimestele võib tunduda, et valitsus on loll ja pahatahtlik ning tahab lihtsalt oma rahvast koorida, tegelikult on see aga kõige lihtlabasem kommunikatsioonikriis, mida oleks saanud ilmselt ka edukalt vältida.

Põhjusi tasub otsida ilmselt ammusest ajast juurdunud suhtumisest, mida on keeruline murda või välja juurida. Sellest, et meil on millegipärast kombeks, et igasugused ühiskondlikud debatid algavad reeglina siis, kui kuskil – nimetagem seda siis mõningatel juhtudel ka tagatubadeks – on mingid otsused juba langetatud.

Muidugi ei saa ega tohikski riiki juhtida mingite abstraktse avaliku arvamuse reitingute järgi, see võiks meid tagasi viia pimedasse keskaega. Mis ei tähenda aga seda, et kaasamine peaks olema võrdsustatud tagantjärele teavitamisega, nagu see meil kipub ühtepuhku olema. Rääkimata sellest, et valitsus peaks suutma paremini tajuda ja enda jaoks lahti mõtestada seda, mis on avalik huvi ja kuidas tegutseda sellega kooskõlas.

Avaliku huvina esitletavad teemad pole muidugi pea kunagi vaadeldavad-käsitletavad üks-üheselt, selleks on meie ühiskonnas liiga palju erihuvisid, mis aeg-ajalt ka avaliku huvi lahtrisse tõstmisele pretendeerivad.

Nõrgad argumendid ei veena

Igasugune maksude tõstmine puudutab aga paratamatult pea kogu elanikkonda ja nõuaks vähemalt ideaalis suuremat kaasatust. Apelleerimine väikeselt kirja pandud üldsõnalistele viidetele kuskil parteiprogrammis avalikkuse ees ei päde.

Omaette lugu on muidugi ka see, kuidas ajakirjanduses on sel teemal õli tulle visatud teatud seisukohtade esiletõstmisega, mida lugejal oleks võimalikult lihtne materdada. Eriti populaarne on muidugi too “säästliku auto” ostmise soovitamine.

Teema raamimine sääraste lihtsustatud kujunditega ei aita aga debati sisukuse seisukohast teha mitte mingisugust sammu edasi, vaid juhib tähelepanu oluliselt kõrvale ning annab voli teisejärgulistele emotsionaalsetele sõnavõttudele. Muide, keegi võiks samas muidugi koostada mingi edetabeli, milliste parteide väljaütlemistest on kõige enam internetimeeme sündinud. Aitaks folkloorile kaasa ja oleks sellest tendentslikust väärinterpreteerimisest meie ajakirjanduses niigi palju kasu.

Valitsus on mitmel puhul püüdnud kütuseaktsiisi tõusu esitleda kui võitlust saastamise vastu, mis iseenesest pole ju vale. Usun, et ei leidu inimesi, kes oleks vastu sellele, et meie keskkond oleks puhtam ja saastamine väheneks. Asi on pigem argumentide usutavuses. Praegusel juhul on kütuseaktsiiside tõstmine saastamise vastu võitlemise vahendina sama veenev kui rääkida metsade taastootmisest ja istuda seejärel aastas paar kuusekest.

Kui aeg-ajalt räägitakse uude ametisse astujate puhul sajast kriitikavabast päevast, siis paraku on sellele soovile keeruline vastu tulla, kui soovija iseenda ja oma antud lubaduste suhtes piisavalt kriitiline pole. Sest aeg-ajalt inimesed mäletavad, mida neile lubati ja mida mitte.

Priit Pruul
pealinnas elav saarlane

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 410 korda, sh täna 1)