Kliima ja rohelised Eestis (2)

Olen mitu nädalat susisenud nagu keev teepott, mõeldes riigikogu valimistele Eestis.

Olen isa poolt Sõrvest pärit, ent elan USA-s ja toetan siin Rohelist erakonda. Olen roheline, sest tean, mis maailmast saab. Olen aastaid pidanud loenguid maailma soojenemisest ja kliima muutumisest, ent igal semestril pean kuidagi aru andma, miks pole suudetud poliitiliselt midagi otsustavat ette võtta meie maailma päästmiseks.

Ameerika puhul on seletus lihtne. Siin usutakse reklaami ja propagandat, mitte juttu, mida räägivad teadlased, uurijad ja akadeemikud. Tähtsam on, millist moetrendi peab jälgima või mida säutsus Taylor Swift. Selline pealiskaudne elu haarab paljusid, eriti noori. Sinna juurde võib lisada nafta- ja kütusefirmade toetava propaganda ja reklaami, kus väidetakse, et teadlased pole kindlad, kas soojenemine toimub või mitte. Mõne päeva eest sirvisin rahvusvahelisi IPCC AR4 ja AR5 raporteid, kus teadlased ütlevad: kliima soojeneb, olukord on tõsine ja seisame praktiliselt katastroofi lävel.

Hoiatuskella ei löödud

Vaevalt et tavaline inimene võtaks mingi teadusliku teose kätte ja loeks seda. Ent isegi massimeedia on IPCC hoiatust ignoreerinud ja teised teinud propagandatööd selleks, et teadlaste uuringuid ja hoiatusi kahtluse alla panna. Ühe sõnaga: tavaline ameeriklane globaalsest soojenemisest ei hooli ja see, mida ta kuuleb, jätab mulje, nagu poleks veel otsustavalt selgeks tehtud, kas kliima muutub või mitte.

Neil põhjustel pole üllatav, et rohelised pole suutnud poliitiliselt läbi lüüa. Märkida tuleks veel, et erakonnana on praktiliselt võimatu võita, kui tegemist on majoritaarse valimissüsteemiga nagu USA-s. Praktiliselt kõik rohelised, keda on seni Ameerika Ühendriikides valitud, on olnud kohaliku valitsuse astmes, sh linnavalitsuses, koolijaoskonna valitsuses jne. Nii kuulun ma erakonda, mis peaaegu kunagi võita ei saa.

Mis toob jutu Euroopasse ja Eestisse. Roheline liikumine on olnud edukam teisel pool Atlandi ookeani, sest Euroopa Liit on kliima küsimust palju tõsisemalt võtnud. Leidub poliitikuid, kes on lugenud IPCC tööd ja mõistnud, et olukord on väga halb.

Rohelised erakonnad on võitnud kohti parlamentides, kus proportsionaalne valimissüsteem on seda võimaldanud. Nii olin ülirõõmus, kui 2007. aasta valimiste järel võitsid rohelised Eesti riigikogus kuus kohta. Lõpuks ometi olnuks võimalus lüüa hoiatuskella ja tuua igapäevapoliitikasse kliima muutumise teemaline arutelu. Ent seda ei juhtunud.

Kõigepealt on lihtne kritiseerida teiste reklaami- ja massimeediakultuuri, pilgata, kui mõtte- ja ideedelage see kõik on, aga paraku on Eestis jõutud samale tasemele. Palju tähtsam on minna magamiskotiga H&M poe ette seisma, et kinke-
kaart saada, või jälgida Facebookis, mida teeb Elina Born. Seesama materialistlik kultuur eksisteerib Eestis suurejooneliselt ja viib tähelepanu olulistelt asjadelt mujale.

Samas peab nentima, et rohelised ei teinud diskursi muutmiseks ise eriti midagi ja need olulised faktid, millega sel sajandil tegelema peaksime, on paljudele ikka veel teadmata.

Näiteks on võetud siht hoida, et soojenemine ei ületaks 2 ºC piire, kuid leidub palju teadlasi, kes arvavad, et isegi 1 ºC lisaks ohustaks paljusid taime- ja loomaliike, nende seas inimesi. Soojenemine on alanud ja polaarjää, olgu see põhjanabal, Antarktikas, Gröönimaal või Siberi tundras, on sulamas. See tähendab aga, et merepind on tõusmas. Veel võib märkida, et haruldasemaid ilmanähtusi, mida USA-s nimetatakse “ekstreemseteks ilmaepisoodideks”, juhtub palju sagedamini kui ajalooliselt kujunenud normid on minevikus näidanud. Californias on näiteks ekstreemne põud. Vihma- ja lumepuudust on olnud ka varem, ent praegune põud on üks hullemaid, mida kunagi nähtud. 40 aastat tagasi, aastatel 1976–1977, kui oli viimane taoline kriisiolukord, elas osariigis aga 20 miljonit inimest, mitte 37 miljonit nagu praegu.

Nii, kus on rohelised? Kus on teised erakonnad, kes samuti peaksid oma valijate heaolu eest hoolt kandma? Kus on massimeedia, kes sellest küll räägib, ent ei rõhuta piisavalt, kui akuutseks on olukord praegu muutunud? Mina loodaksin rohkem Eestist kui Ameerikast. Ometi on pettumus sama, kui mitte suurem.

Eesti poliitikas on toimunud pööre. Kohad on võitnud konservatiivsed erakonnad, kes püüavad jätkata poliitilise status quo hoidmist (see on ju alati konservatismi põhisiht) ning on üles näidanud hirmu immigrantide ja multikultuursuse ees, mis olevat ära rikkunud eesti keele, meele ja kultuursed traditsioonid. Kõik on õige, aga selleks võitluseks on hilja. Otsida mingit õigemat, puhtamat Eestit enam ei saa. Sellised püüdlused ajavad veelgi rohkem erakondi sellesse “kampa”, kuhu kuuluvad marurahvuslased. Nii nagu Prantsusmaal, Ungaris, Kreekas või Briti saartel. Tahetakse kuulutada eestlase kultuurilist suveräänsust ja omapära, kuid selle kaitsmiseks ahvitakse neid, kes väidavad sama teistes maades. Pole siin midagi eestipärast, järgitakse vaid küüniliselt välismaa poliitilist trendi, et riigikogu saali kohti võita.

Kui suur osa saarest merre kaob

Teisi inimesi, rahvusi, kultuure ja uske ei tohi karta. Need võivad tunduda meile imelikud või võõrad, ent nende vastu võitlemiseks pole aega. Laulva revolutsiooni ajal laulsime, kuidas tuleb kaitsta ja hoida isamaad. Nüüd on aeg hoida ja kaitsta käes.

Mu juured (hea küll, pool neist) on Saaremaal. Mis juhtub, kui merepind tõuseb ja suur osa saarest mere alla kaob? Sõrve säär ulatub vaevu üle veepinna ja ajalooliselt on tõenäoline, et kunagi see oligi omaette saar, mitte poolsaar. Mis saab, kui lainete alla kaob koht, kus elasid kord mu isa, vanaisa-vanaema, vanavanaisa ja teised?

See pole ainult Sõrve küsimus. Suur osa saarestikust kaob ja kaovad ka madalamad rannaalad näiteks Pärnumaal, Tallinnas jne. Eestimaa hakkab kaduma. Miks keegi maad ei kaitse? Miks ajada taga mitte-eestlasi, väites, et nemad meid ohustavad? Oht seisneb hoopis meie apaatsuses ja ignorantsuses.

Küsimus on, kas kanda rohelist lippu või mitte. Aega on vähe. Süsiniku proportsioon atmosfääris tõuseb järjest ja kindlalt. Jah, temperatuur pole sama tempoga tõusnud, ent kliimamudelid seletavad, et ookeanid absorbeerivad osa sellest soojusest ja pikapeale aeglustab tõusu ka see. Meri aga tõuseb. Ometi klopime meie endale rinnale ja ütleme, et oleme oma rahvuse eest väljas. Ei tohi unustada: emakeel on tähtis, aga vaja on ka isamaad.

Edgar Kaskla
California osariikliku ülikooli politoloogiaosakonna õppejõud