Aivo Põlluäär Jämajast: “Karda elavaid, mitte surnuid!”

Foto: Raul Vinni

Foto: Raul Vinni

“Need on meie kuulsad lauljad, kolm neist on juba siin,” ütleb Jämaja surnuaiavaht Aivo Põlluäär. See lause käib tema kalmistu ees seisvast autost tuleva muusika kohta. Laulavad Torgu omad mehed. Teada-tuntud poisid. Üks neist oli Põlluääre oma äi. “Tema laul on nüüd lauldud.”

Meri kohiseb. Põhjakaare tuul on hirmus külm. Aga meri on ilus. Päike värvib ta erkroheliseks ja valged vahuviirud kalmistu aia taga kord tõusevad, kord vaovad. Eesti mereäärseim surnuaed.

“Oh selle kohisemisega harjub. Kui merd pole kuulda, siis vaatad, kas miskit on valesti,” ütleb Põlluäär. Kui oli jaanuaritorm, tuli meri ka siin tuppa. Ronis teine üle kalmistuaia. “Aga katsu sa siin riisuda,” ütleb mõne aasta surnuaias vahina toimetanud Põlluäär – kogu aeg on hirmus tuuline.

“Surm on ikka elu osa. Mõni ütleb, et lõpp. Teine räägib, et alles algab,” arvab Põlluäär, et surnuaed pole teps mitte koht, kus tuleks ainult mure- ja kurbusemõtteid mõelda. Nalja tohib ja suisa peabki tegema. “Solvata ei tohi kedagi.”

Tema sõnul tuleb ikka meelde naljakaid asju, kui hauakividelt nimesid loed. Päris paljusid, kes nüüd mulla all, on surnuaiavaht ka ise tundnud. Pärit ta ju siitsamast Jämajast. Surnuaias on kabel, kuhu on ka “härrad” maetud. “Ega see ole mingi ajalugu. See on see, mida ma kuulnud olen,” ütleb Põlluäär. Hoiatus käib selle kohta, et väidetavalt olla Jämaja surnuaia ühe osa kohal olnud kunagi saar ja sinna olla maetud 2000 inimest. Võta nüüd kinni. Isegi seda, kui palju surnuaias tegelikult maetuid on, ei tea keegi.

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 660 korda, sh täna 1)