Sotsiaalsüsteem, mis võiks olla meile eeskujuks

Tänu Leonardo da Vinci elukestva õppe programmile oli meil, kahel Kuressaare ametikooli sotsiaalhoolduse eriala teise kursuse õpilasel, võimalus veeta kaks nädalat Hollandis. Loomulikult mitte niisama, vaid saades lisaks klassiruumis õpitule juurde praktilist kogemust eeskujuks sobivas keskkonnas, ühes Hollandi päevakeskuses.

Võrdlusmomente kohtasime igal sammul ja paraku rääkis enamik neist Eestis kogetu ja kuuldu kahjuks.

Sotsiaalhoolduse ala on hinnatud

Peamine märksõna, millest kõik alguse saab, aga mida meil napib, on personaalne lähenemine, ja seda igas tähenduses. Alustades sellest, et igale kliendile on võimaldatud privaatne, just tema vajadusi arvestav eluruum, ning lõpetades sellega, et kord nädalas teeb klient menüüst talle meelepärase toiduvaliku.

Sinna vahele jäävad kliendi tegevusplaani silmas pidades mitmekesised vaba aja veetmise võimalused, arendavad tegevused ja seltskonnaelu.

Ilmselgelt nõuab see kõik ressursse. Eelkõige kõige tähtsamat – inimesi, kes kõike korraldavad ja toetavad.

Töötanud päevakeskuses kaks nädalat, kohtasime isegi viimasel päeval töötajaid, keda me varem näinud ei olnud. Ikka veel lisandus inimesi, kes sealse keskuse vaheldust pakkuva töökorralduse tõttu järjega nüüd meie majja jõudsid. Nii ollakse kursis kogu keskuse süsteemiga ja ei teki rutiini.

Lisaks töötajaile annavad oma panuse vabatahtlikud. Inimesed, kes kasutasid oma vaba päeva, õhtut või isegi ainult lõunatundi selleks, et viia mõni ratastoolis hoolealune jalutama – linna, loodusesse, poodi. Olime seda nähes üsna hämmeldunud, kuna tavaline eestlane ei ole selleks kaugeltki veel valmis, et sellises mahus pakkuda oma vaba aega teise tavalise, abi vajava inimese teenimiseks. Midagi vastu saamata, lihtsalt niisama.

Mis siin salata – on raske aidata teisi, kui oma elu on lihtsast kaugel.

Üllatuma pani meid veel üks asjaolu. Keskuses töötas väga palju noori inimesi, ja mis kõige erilisem, meesterahvaid. Tegevusjuhendajad, füsioterapeudid, vabatahtlikud – mehed tegid oma tööd samasuguse loomulikkuse ja pühendumusega, nagu meie silmad on harjunud tegutsemas nägema naisterahvaid.

Miks see nii on, saime teada jutuajamisest, kus selgus, et sotsiaalhoolduse valdkonna ametid on ühiskonnas väga hinnatud ja seda tööd tegevad inimesed hästi tasustatud.

Töölesaamise eelduseks on kolmeaastane koolitus meditsiini- või sotsiaalvaldkonnas. Pidev täiendusõpe lisab oskusteavet veelgi. Seetõttu on ka kindel, et juhuslikke, vaid palga pärast tööl käijaid süsteemi eriti ei satu ning see paistab ka igapäevaselt välja.

Töötajad on heatujulised ja säravad, igapäevatoiminguid saadab pidev suhtlus, naeratused ja puudutused. Just nii käitutakse perekonnas, tabasime end mõttelt…

Igaüks teab oma kohustusi ja õigusi

Perekonna õhkkonnale vaatamata on aga sealsetel töötajatel siiski väga hästi teada nende kohustused ja õigused ning neid naljalt ei ületata. Ravimeid annavad klientidele vaid kooli läbinud töötajad, kinnitades seda allkirjaga.

Koristamiskohustus on rangelt kellegi teise ülesanne ja seda tööd ei saa ju siis eest ära teha. Nii paistab kohati kummaline, et lõunasöögist järele jäänud toitu ei kiirusta keegi koristama. Aga eks see ole loogiline – selle töö eest saavad palka ju teised inimesed. Mahti jääb suhtlemiseks, mänguks, nautimiseks.

Kaks nädalat elu võõral maal andis põgusa ülevaate ka kohalikest inimestest, kultuurist ja loodusest.

Hollandlaste komme loodust oma käe järele sättida ja painutada paistis silma nii linnas kasvavate puude juures kui ka joonlauaga tõmmatud põllulappide näol, rääkimata arvukatest kanalitest.

Amsterdami külastus oli erutav kontrast väikelinnade vaiksetele tänavatele. Laevasõiduga, muuseumide ja kohalike turgude külastusega saime aga loodetavasti piisavalt hea ülevaate ajaloost, inimestest, toidust. Just nii palju, kui seda ühe päevaga võimalik saada on.

Suure väljakutsena tundunud ettevõtmine osutus kokkuvõttes õpetlikuks, huvitavaks ja lõbusaks. Olime kaks nädalat osake süsteemist, mida võib seada eeskujuks, mille poole püüelda.

Täname selle kogemuse eest Kuressaare ametikooli õpetajaid Kai Rannastut ja Sirje Preed ning projektijuht Ave Paaskivi.

Merlin Vares ja Maria Künnapas
Kuressaare ametikooli õpilased

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 274 korda, sh täna 1)