Lastest enne ja nüüd (5)

Vanal inimesel on alati tunne, et enne oli lumi valgem ja suhkur magusam ning lapsed jäävad alati lasteks. Sellega seoses tuleb mulle meelde anekdoot, kus räägiti auulis kostvast hirmsast kisast ja appihüüetest. Kogu auul tormas appi ja nägi, kuidas 120-aastane isa peksis oma 90-aastast poega vastuhaukumise pärast. Eks ta ole.

Minuealiste inimeste vanemad olid näinud sõda kõigi selle jubeduste, hirmude ja puudusega. Loomulikult jäid sellest kogu eluks hirmud alateadvusse. Sõjaajal võis kõike juhtuda. Võisid jääda sandiks nii ihult kui ka hingelt, võisid elu hoopis kaotada või saada vastu oma tahtmist teise juurde.

On ju ka meie saarel näha üldse mitte eestlasliku välimusega inimesi. Kas nad on siia ilma sündinud suurest kirest ja armastusest või on hoopis võõras sõdur ränkraskes sõjaolukorras kellegi ema kurjasti ära kasutanud?
Vaevalt et sellal seda keegi kusagil julges rääkida või üles võtta, sest siis oleks kohe öeldud, et tüdruklapsel pole rohkem kui peopesa suurune lapp maad kaitsta ja seegi on väga varjatud koha peal ning kui seda valvata ei suuda, siis on see ainult enda logedus.

Säärast ütlemist kuulsin lapse- ja noorpõlves kodus nii emalt kui ka vanaemalt. Et seda tõetera ainult meie peres rõhutati, seda ma ei usu. Küllap kuulutati nii paljudes kodudes paljudele tüdrukutele.

Tüdruk pidi hoidma oma au, et mitte muutuda naeruväärseks. Loomulikult on iseloomud erinevad ja igal reeglil erandeid, samuti erinevad kodud ja sealne kasvatus, kuid üldiselt oldi tollal lastega palju rangemad kui praegu.

Sõjast jäänud ohud

Harvad olid need kodud, kus vanemad ei teadnud oma laste käikudest ega tundnud nende sõpru. Lastel oli teada aeg, mil pidi kodus tagasi olema, ja oli ka kodusid, kus lubatust hiljem koju jõudjat ootas ees lukus uks.

Oli kord ka meil nii, et jõudsin koju lubatust hulk aega hiljem ja leidsin end ukse taha jäetuna, aga nutu ja palvete peale tehti uks ruttu lahti. Sellisesse alandavasse olukorda ei tahtnud ma aga enam sattuda, sest ema ütles, et järgmine kord magangi õues.

Ma ei ütleks, et lapsi ei usaldatud, kuid kontroll lapse sõprade, liikumise ja toimetamiste üle oli palju suurem ja rangem kui praegu.

Ma usun, et kõige suurem oht, mida vanemad väiksemate laste puhul kartsid, oli sõjast jäänud laskemoon. Et leides tundmatu eseme, hakkavad lapsed seda nokkima ja juhtub suur õnnetus.

Minu 11-aastane onupoeg laskiski nii end miiniga õhku. Neid õnnetusi oli veel minu kooliajal ja on ehk haruharva ka veel praegu.

Mäletan, et leidsin kord aidast vanast lillepotist ilusat kollast pulbrit. Ei teadnudki, mida sellega peale hakata, ja läksin oma saaki tuppa näitama. See tõmmati mu käest kohe ära, sest selgus, et see pulber on mürgine miinikollane.

Miks meil seda oli ja mida sellega tehti, seda ma ei tea. Hiljem kuulsin, et sellega tapeti täisid või mingeid muid parasiite, aga minu mäletamist mööda meil täisid rohkem polnud, kui õde ükskord ekskursioonilt tulles kaasa tõi, aga need tappis ema kohe noa peal ära, tusti ehk DDT-pulbrit pandi pähe ja õde saadeti õue jalutama. Pärast pesti pea puhtaks ja täid olid kadunud. Selleks ajaks oli miinikollane ammu majast kadunud.

Sõjaajal oli meie majas ka teisi elanikke olnud ja võib-olla oli see neist jäänud.

See, et meie mänguasjade hulka kuulusid tühi granaadikest, mingi padrunisalv ja kuulipilduja ketas, kust isa oli kuulid välja võtnud, oli minu aja laste jaoks küllaltki iseloomulik, sest mänguasju oli üldiselt vähe ja needki omatehtud.

Mäletan, et naabrimees oli oma tütrele teinud puust hobuse. See oli voolitud ja seisis kuuris müüri peal. Mõnikord, kui naabrimehel oli hea tuju ja me usaldasime sinna minna, siis palusime hobust näha. Naabrimees tegi kuuriukse armulikult lahti ja nii me vaatasime ukse vahel seistes seda hobust.

Katsuda ei tohtinud ja nii kui keegi seda küsis, lõmpsas naabrimees ukse kohe kinni ja käratas: “Kas teil kodu pole, et küla õuedes vahite!”

Küll siis oli kiire minek, sest seda meest kartsid nii lapsed kui vanad ja keegi ei teadnud, mis võib järgmiseks sündida.

Selle naabrimehe pärast olen ma nii hirmsasti jooksnud, et veremaik suus. Vahel suvel lükkas ta köögiakna lahti ja hakkas suupilli mängima. Küll see oli kena. Kõik lapsed kogunesid maja taha külatänavale rivvi ja kuulasid lausa hingetuna seda ilusat muusikat. Ta mängis üsna mitu lugu. Olime heldinud ja kuulasime, suud lahti, kui Ants äkki mängimise lõpetas ja röögatas nii, et süda tahtis seisma jääda: “Kasige, kuradid, koju või ma..!”

Seda lõppu ei jäänud enam keegi ootama. Kõik kihutasid nii, et kasvõi varbad pooleks. Selline hirmus ehmatus sellise imelise heldimuse peale kohutas või vee seisma. Pärast seda ei julgenud me enam hulk aega talle näole anda.

Peremärk otsa ees

Meil ei olnud trenne ega mingeid ringe, aga külavahel käis pimedani pallimäng, kus olid osalised nii suuremad teismelised kui ka algkooliealised. Pisemad korjati muidugi magama.

Nüüd on elu hoopis teine, kuid eks igaüks tule oma kodust, peremärk otsa ees. Nii on meie põlvkondagi jäänud vanematelt saadud rangus, mis põhines suuresti nende oma hirmudel.

Praegu on mänguasju nii, et neid pole enam kusagile panna, neid viiakse maale ja pannakse korraks silma alt ära, et pärast siis uuesti lastele anda. Loomulikult ununeb nii mõnigi kunagi kallis olnud asi hoopis kusagile kastinurka seisma ja leitakse aastaid hiljem.

On igasugu ringid, arvuti oma mängude ja tuhandete muude võimalustega jne. Lapsed on tänu igasugu tehnikale palju targemad. Ohud ei ole aga kuhugi kadunud. Need kummitavad alates kommionudest ja pättidest ja varastest kuni narkopakkujateni tänaval ja ahistajateni arvutis.

Tark vanem jälgib, kuidas ja kellega tema laps arvutis suhtleb, kes on tema sõbrad, millega tegeletakse, kus käiakse.

Mina leian, et praegune aeg on ohtude poolest palju rikkam ja vanemad peavad olema hoopis valvsamad kui meie lapsepõlves. Noored toovad vastuväiteks, et last peab usaldama. Ent usaldusega peab kaasnema kontroll. Iga kord ei pea last liistule tõmbama ja temalt prokurörina karmilt aru nõudma tema sõprade ja käikude kohta, aga tore oleks, kui laps vanemat niipalju usaldab, et tahab ise talle rääkida, mida tehti ja kellega.

Pahategudest ei räägita nagunii, need tuleb vanemal endal välja nuhkida. Minu lapsepõlves tegid poisid onni ja tõmbasid seal isade järelt sissevehitud suitsu. Et tüdrukud seda ära ei kituks, sunniti ka meid suitsetama. Nii oligi. Käisime kodus vanematest laias kaares mööda ja närisime kuuseokkaid, et suitsuhais kaoks.

Seega – igal ajal on oma rõõmud ja mured ning laste kasvatamine nõuab vanematelt aega, tähelepanu, hoolivust. Aga ka kontrolli lapse, tema sõprade ja selle üle, kus ta viibib ja mida teeb. Pole vahet, mis ajal ollakse sündinud, ikka on oma rõõmud ja mured nii ühel kui ka teisel poolel.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 731 korda, sh täna 1)