Miks siis ikkagi just Saaremaa? (3)

Miks siis ikkagi just Saaremaa23. märtsil Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumis toimunud maakondlikul karjääripäeval arutlesime muu hulgas selle üle, miks on Saaremaal hea elada. Üks minu kaaskõneleja mainis, et kui ta veel Tallinnas elades oma tuttavatele teatas, et on otsustanud tagasi Saaremaale kolida, küsiti temalt päris palju, miks, ning kas ta ei arva, et tal seal igav hakkab.

Minul jällegi on huvitaval kombel vastupidine kogemus – kui ütlesin, et nüüd ma saangi hakata ja hakkangi peamiselt Saaremaal tegutsema, siis kõik mu Tallinnas elavad saarlastest sõbrad ohkasid, heldimushelk silmis, ja ütlesid ühehäälselt “Veab!”. Ka mitte ükski minu mandrieestlastest kolleegidest ega tuttavatest ei küsinud, miks. Pigem oli reaktsioon: “Ohsaa!” või minu lemmik “Mis elul nii viga!”.

Neile on Saaremaa kinnistunud kui kadakalõhnaline spaa-oaas, kus elu käib täiesti teise ajaarvamise järgi. Muide, mitte just kaua aega tagasi uuriti minult veel kohalike kaardimaksevõimaluste ja transpordivahendite kohta (kui mitte kasutada sõnu “valuuta” ja “hobuvankrid”). Tundus, et ka kõige kriitilisemad probleemid ei saa Saaremaal olla sama tõsiselt võetavad kui mujal Eestis, sest… noh need kadakad ja meri ja…

Midagi oli nagu puudu

Needsamad küsimused, et mida ma siin teen ja miks ning kuidas mul ometi igav ei ole, sain ma huvitaval kombel hoopis kohalikelt juba siin, Saaremaal tagasi olles. Ma ei tea, kas oleksin pidanud seda võtma kui hoiatussignaali või on põhjus ikkagi selles vanas heas arvamuses, et mujal on rohi rohelisem. Igatahes olen ma siiani just viimasele küsimusele alati vastanud suhteliselt kindla ei.

Esimene ja võib-olla kõige suurem põhjus on see, et mu vanemad õpetasid mulle juba üsna pisikesest peale, et ainult igaval inimesel on igav (ja see “ajupesu” on ilmselgelt tulemust andnud, sest ausalt öeldes ei saaks ma rohkem nõustudagi).

Teiseks arvan ma: mõistmaks, et see rohi meie nina all on taamal terendavast enamasti palju rohelisem, on vist ikka vaja taamal ära käia. Minu taamal käimised kestsid täpselt kümme aastat, millest viis elasin Prahas. Jõudsin külastada umbes 23 riiki ja töötada koos vähemalt sama paljudest rahvustest inimestega, õppida ja töötada kolmes firmas ja läbi elada umbes miljon kogemust ja emotsiooni.

Ma tegelikult ei taha sellega nüüd otseselt öelda, et need kümme aastat ja miljon kogemust näitasid mulle, et Saaremaa on võrreldes selle muu maailmaga, mida ma näinud olen, palju parem koht. Mulle üleüldse ei meeldi igasugused võrdlused. Nagu mu teine konverentsil kaasrääkija ütles – see jätab mulje, nagu me arvaksime, et oleme kuidagi teistest paremad (või siis vastupidi – alati leidub ju keegi, kellel läheb paremini, mis annab igikestva põhjuse virisemiseks ja meil olemas oleva hea suhtes n-ö pime olemiseks).

Lõpuks on ju tegelik ja täiesti aus põhjus, miks ma tagasi tulin, see, et süda kutsus. Oma inimesed ja juured on ikkagi kõige tähtsamad. Nostalgilised mälestused ja see miski minu sees, mis hoolib väga, et Saaremaal läheks hästi. See, mida ma ära oldud kümne aasta ja tuhandete kilomeetritega kogesin, aitas aga mitte võtta kõike, mis meil siin Eestis ja eriti Saaremaal tegelikult head on, iseenesestmõistetavana.

Samuti aitasid need kogemused ära tunda, kui palju sellest, kes ma olen, on seotud sellega, kust ma pärit olen. Näiteks tean ma nüüd, et need 2673 ruutkilomeetrit, mida asustab (eriti muu maailma jaoks) kõigest umbes 32 000 elanikku, on andnud mulle harjumuse/vajaduse üsna laia isikliku ruumi järele.

Inimesi täis pakitud tänavad ja bussipeatuses vaid kümne sentimeetri kaugusel seisev võõras tekitavad klaustrofoobilise tunde ja peaaegu karjuva vajaduse kadakate vahele joosta ja vaikust kuulata. Ja kui palju ma ka ei püüaks, aga mere läheduseta on hinges ikka kogu aeg see “midagi on nagu puudu” tunne.

Kui tahes imeilusad Tartu Emajõgi või Praha Vltava ka on, merd need minu jaoks korvata ei suuda. Ma võiksin jätkata veel ja veel, näiteks sellega, et 13 000 elanikuga linna kohta oleme meie, Kuressaare elanikud, tipptasemel söögikohtadega ning loomulikult oma kõrge kvaliteediga spaadega täielikult (ja muidugi ainult heas mõttes) ära hellitatud.

Veel üks asi, mida ärakäimine juurde annab, on see, et distantsid tunduvad kahanevat. Marsruut Kuressaare–Tallinn oleks nagu kiviga visata ning ka Taanis võib rahulikult päevaga ära käia. Rääkimata siis maakonnasisestest rännakutest.

Kaugtöö on suurepärane võimalus

Minu arvates on see oluline, sest mida vähem pöörame tähelepanu distantsidele, seda suurem on võimalus elus hoida hajaasustatud piirkondi ja parandada inimeste elutingimusi (1-toaline korter suures linnas versus suure hooviga maja maapiirkonnas linnast kaugemal). See toob mind omakorda teise olulise põhjuseni, miks ma Saaremaale tagasi tulin, või õigemini, kuidas ma üldse sain tulla ja mida, ma loodan, et tulevikus saab üha rohkem ja rohkem inimesi kasutada.

Selle imelise asja nimetus on kaugtöö (Kadri Kallas töötab Kuressaares Eesti Telekomi /EMT projektijuhina – toim). Töötades klientidega Taanis ja meeskondadega Tartus, Tšehhis, Leedus, Norras ja Iisraelis, ei ole minu (ega õnneks ka minu ülemuse) jaoks oluline, et ma asuksin füüsiliselt Tallinnas.

Oma tundide lihtsalt äraistumine oma ülemuse silme all on minu arvates ajast ja arust. Loodetavasti mõistab seda üha rohkem ettevõtete juhte. Oluline on töö kvaliteet ja muidugi väljateenitud usaldus.

Kaugtöö on tulevikumuusika, mida meie tuntumad ja edukamad start-up-ettevõtted juba ammu kasutavad ning mille, õnneks tundub, et üha enam asutusi, kes ennast vähegi tööturul konkurentsis hoida soovivad, sleppi on võtnud. Sellel meetodil on nii palju positiivseid külgi, et ma ei suuda veel läbinisti mõista, miks see kohati nii aeglaselt vedu on võtnud.

Kodukontor annab võimaluse inimesi motiveerida mitte rahaliste meetoditega (mis samuti mängivad üha suuremat rolli heade inimeste ettevõttes hoidmisel), vaid tõstes peale selle vabaduse tunde andmisega inimeste elukvaliteeti. Tihtipeale saab ju Eestimaa kaugemates punktides elades endale rohkem lubada. Samuti on see nii oluline maapiirkondade ellujäämiseks, kus muid häid tööpakkumisi kõigile tahtjaile tihtipeale ei jagu. Selliseid võimalusi tasub märgata ja julgeda ka ise töötajana küsida.

Mis veel distantside kahanemisse puutub, siis teine põhjus, miks ma seda oluliseks pean, on see, et Saaremaale tagasi tulemine ei tähenda minu jaoks teekonna lõppu. Ma ei taha kunagi hakata oma siinset ümbrust võtma iseenesest mõistetavana ega mõtlema, et siin on igav – et mina olen siin igav. Selleks, ma tunnen, on vaja jäädagi ära käima. Kasvõi korraks ja kuskil lähedal. Aga ma tean, et ma jään südame kutsel, saarlaseks olemise uhkus hinges ja naeratus näol, alati tagasi tulema.

Kadri Kallas
kodusaarele tagasi tulnu

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 625 korda, sh täna 1)