Kino võimalikkusest saartel

kino võimalikkusest saartelSaare maakonnas on praegu üheksa aktiivset ja pidevat filminäitamise punkti. Moodsal ajal on enamik neist ühinenud kinovõrgustikuga Kinokoda, mida võib heas mõttes ka kodanikualgatusega kinosüsteemiks pidada… Aga stopp – võtame sammu tagasi.

Jätame kaugema mineviku rahule ja vaatame, mis oli näiteks kaks aastat tagasi. 2013. aasta suvel tekkis olukord, kus 35-mm filmilindid “said otsa” ehk neid ei tehtud enam siiapoole Euroopa ossa ja seega polnud enam midagi kinolinadel näidata. Tühi pilt. Üle Eesti ja ka Saaremaal ja ka Kuressaares.

Kultuuriministeerium on ses suhtes teinud oma arengukavas (aastani 2019) pikaajalise strateegilise otsuse, et maakonnakeskused peavad olema kinodega kaetud, ülejäänu mitte.

Siit ka lähtepunkt ja alus tegutsemiseks: kui elad näiteks Kihelkonnal või Liival ja soovid kinno minna, sõidad Kuressaarde.

Kinoskäik kallim kui Tallinnas

Isegi kui kinopileti saaks umbes paari euroga kätte, teeb edasi-tagasi bussipileti otsalisamine sellest maakonnakeskuses kinoskäimisest suurema väljamineku kui ka kõige kallimas kinosaalis Tallinnas ühe filmi vaatamise eest välja käia tuleb! Pealegi on valik väga väike. Ehk siis – jama olukord.

Sisuliselt oli selle arengukavaga tehtud laiaulatuslikule kinokultuurile Eestis põhimõtteline surmaotsus.

Kino/film, üks osa kaunite kunstide seast, pildikeel, 21. sajandi keeleoskus, nagu ta on, on aastaid olnud vaeslapse osas.

See ilu, mida me nägime hiljuti meie heade filmide kuvandist Oscarite nominatsioonil või üle 100 000 vaataja kogumisel, on suuresti tehtud filmitegijate/entusiastide poolt, mitte seepärast, et riik oleks rahaliselt kuidagi eriliselt panustanud.

Eks siis mõtleval inimesel tulegi endal otsustada, mida olemasolevate ressurssidega teha saab, ja ta ei pea olema nõus sellega, mida mõni võhik kusagil kabinetis otsustab.

Pärast Filmitalguid aastal 2011 aktiviseerus üle Eesti äkitsi ja korraga 121 kinopunkti, mis oli esimene tõsine märguanne, et filminäitamist saab korraldada iga maakonna kultuurikeskustes, seltsimajades, aga ka kasvõi mõne entusiasti võrgukuuris, kui ta on suuteline sellesse ruumi teatava tehnilise võimekuse tekitama. Ehk siis polegi vaja oodata, kas mõni kultuuriametnik suvatseb koostöökutsele vastata või mitte, sest ootama jäädes ei juhtukski midagi.

Nii ongi Saare maakonnas nüüdseks tekkinud kaheksa regulaarset Kinokoja kinopunkti (Hellamaa, Orissaare, Tornimäe, Laimjala, Valjala, Nasva, Salme, Kihelkonna) ja loomulikult ka seni pidevalt kinopunktina tegutsenud Kuressaare linnateater.

Kõik uuemad eesti filmid on pidevalt ekraanil, lisaks Euroopa filme, laste animatsioone ja “mängukaid”. See pole enam paari aasta tagune nukker pilt, kuid seda pole sugugi mitte maakonna peale veel piisavalt.

Õnneks on kinopunktide kasvutendents igati märgatav. Praegu tuntakse Leisist huvi, kuidas (taas)tekitada seal regulaarne filmide näitamine, huvilisi on teisteski valdade rahvamajades.

Kui vald ja küla elab, kui selles kandis tegeletakse tantsuga ja lauluga ja tehakse ka teatrit ning kinoekraan laseb kiigata justkui läbi akna laia maailma, siis võime öelda, et ka ääremaastumine lõpeb peatselt.

Kino on selle indikaator, nii nagu teater oli nn esimese ärkamisaja indikaator. Väljendusvahendid on lihtsalt vahepeal tehniliselt arenenud.

Asi edeneb tänu kohalikele

Kinode taastekkimiseks maakonnas on vaja kohaliku entusiasti, kohaliku võimu toetust ja teatud tehnilist võimekust – päris ilma ei saa ja samas pole see ka mingi raketiteadus.

Kuna meestel on rohkem tehnilist hakkamist ja huvi, siis siinkohal sõltub kohaliku kinopunkti tekkimine paljuski just kohalike inimeste ambitsioonikusest, kes on valmis oma kultuuritöötajaid aitama. Ja asi edeneb!

Lähimas tulevikus on Kinokoja süsteemis võimalik liikuda olemasolevalt HD-tasemelt eeldatavalt LEADER/PRIA meetmete toel järgmisele tehnilisele tasemele (kinomaailmas tuntud kui DCP), mis tavavaataja jaoks tähendab seda, et nii Laimjalas kui ka Kihelkonnal või Salmel või Hellamaal on võimalik vaadata peale eesti ja Euroopa filmide ka nn peavoolu filme, mis kuuluvad kategooriasse “Shrek” või “Kääbik” või “Viiskümmend halli varjundit”.

See tähendab, et teatud eurotoetuste ja põllumajandusministeeriumi abiga saab ka saarel ja ilmselt mujalgi Eestis ehk juba aasta pärast filme näha kõikvõimalikus valikus nii meelelahutuslikumat kommertsi kui ka tugevama taustaga kultuurfilme.

Ja kõike seepärast, et seda teevad eelkõige kohalikud inimesed, mitte need, kes istuvad pealinnas mugavas kabinetis ega tunne huvigi, mis toimub saja kilomeetri kaugusel.

Pean oluliseks lihtsalt fakti korras lisada: kultuuriministeeriumile, nii kantslerile kui ka audiovisuaalnõunikule, on Kinokoda teinud mitu korda koostööpakkumise, toonud välja arengupotentsiaalid, kuid seni pole sealtpoolt vastust saadud. Mida võiks sellisest suhtumisest arvata? Et kultuuriministeeriumi inimeste harimine ei puuduta?

Olgu nende ministeeriumi ametnikega praegu kuis on, neile võivad huvilised ka ise järelpärimiskirju saata, aga seniks teevad filmitegijad ja kinopidajad seda, mis neile kõige rohkem meeldib – kino.

Nii mõnedki filmivõtted kolivad Saaremaale ja nii mõnedki uued filmifestivalipojukesed arenevad siin meretagusel maal. Just midagi sellist, millest mõne aja pärast jälle kirjutada. Ja kõik on ainult seepärast võimalik, et inimesed on nii lahedad ja head!

Mikk Rand
Kinobussi eestvedaja, Laimjala rahvamaja juhataja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 366 korda, sh täna 1)