Olemata mingi tõekuulutaja, oraakel või prohvet, leian siiski, et see kanepi legaliseerimine on kahe otsaga mäng.
Ühelt poolt: kui keelupoliitika ebaõnnestub, võivad tekkida mingid salajased kanepikasvatused. Nagu on viinakeeluga – siis hakatakse kohe salaviina jooma, bensiini nuusutama, liimi hingama. Ilmselt on inimkond projekteeritud ja ehitatud niimoodi, et tal on mõnuaineid vaja.
Kanepiga on ka ilmselt nii, et kes seda proovib ja leiab, et see on hea, jääbki proovima.
Tõsi, ega kõigist saa alkohoolikuid, kirglikke suitsetajaid või narkomaane, aga kardan, et legaliseerimisega võib nende protsent suureneda. Need pooldajate põhjendused võivad ju olla üliarmsad ja ülileebed, et ega sellest ju midagi juhtu või et kanepisuitsetamine on igal juhul ohutum kui viinajoomine, aga millegipärast usun ma neid arste ja teisi tarku inimesi, kes ütlevad, et kanepist võib tekkida selline sõltuvus, et hakkad tahtma pruukida juba kangemat kraami. Siis läheb asi joonega allamäge.
Seega oleksin mina kanepi legaliseerimisele kindlasti vastu. Olen kindel, et väga paljudele minu arvamus ei meeldi. Paljud peavad mind seepeale konservatiiviks või lihtsalt vanaks – vanad on noorte meelest ju teadagi lollid –, aga mina arvan, et kui kanep kätte tuuakse, siis võivad sellest tekkida veel suuremad probleemid kui praegu.
Ma ei tea, kuidas on olukord nendes riikides, kus kanep on legaliseeritud – Hollandis või USA osariikides, kus ma pole käinudki –, aga arvan siiski, et Eestis pole vaja seda teha.
Tõmban paralleeli: olemata purukarsklane, koristaksin igalt poolt ära ka alkoholireklaamid. Mõnikord on hea sõpradega napsi võtta, aga ma ei arva, et seda peaks reklaamima.
Kui sulle tehakse ikka selgeks, kui “mönus” on “vötta mönuga” ja et siidrit juua on jube kihvt, siis mida rohkem sellist tavaari reklaamitakse, seda rohkem on neid, kes liimile lähevad.
Olen näinud lähedalt ka tõelisi narkomaane, kes tõmbavad triipu ninna ja pahvivad suitsetada ma ei tea mida, hetkega lähevad nad pööraselt lõbusaks, naeravad ja kõik teeb nendele nalja, siis on nad kuskil oma maailmas ja natukese aja pärast kustuvad ära, on pikali maas ja magavad.
Kuigi mõned pillimehed on mulle kanepit pakkunud, pole ma seda kunagi isegi proovinud. Ma ei ole kasutanud ühtki mõnuainet peale alkoholi ja sigarettide. Tõsi, kord sõjaväes proovisime seda, mida Kaukaasia poisid tegid – panid terve pakitäie teed ühe kruusi sisse ja ütlesid, et küll on hea. Nemad nimetasid seda tšefiriks. Õnneks oli meil sõjaväes vaba päev ja ma magasin viisteist tundi jutti, aga mingit mõnutunnet ma küll ei tundnud.
Loading ...
Mina tean kuidas on olukord Hollandis. Ei ole see kanepikimumine populaarne mitte. Ja ei ole ka spekulante, millised mingit taimepuru meeletu hinnaga parseldaksid. Ja otse loomulikult ei istu niisugused vangimajades roimarite asemel.
Ja üleüldse- kui Ivo tõmbaks ära ühe lahjakse kanepipläru ja siis pärast kui pea selge tagasi, sellest muljetaks, siis oleks see jutt ilmselt hoopis teistsugune.
“aga millegipärast usun ma neid arste ja teisi tarku inimesi, kes ütlevad, et kanepist võib tekkida selline sõltuvus, et hakkad tahtma pruukida juba kangemat kraami.”
Mis loogika selles on, et tekib sõltuvus ja selletõttu hakatakse kangemat kraami tarvitama ?
Eesti arstide arvamused ei pruugi sellel teemal olla kahjuks kõige ajakohasemad, ja “hüppelauateooriast” rääkimine peaks juba ammu ajaloo prügikastis olema.
Räägib mees, kes pole kanepit proovinud. Oh seda Ivokest. Ma tarvitasin lapsena piima ja limonaadi ja nüüd tarvitan aeg-ajalt alkoholi. Ma arvan, et piim ja limonaad tuleks ära keelata, sest need viivad inimesed raskemate ainete tarvitamisele. Loogika missugune. Ise joob sõpradega vahel alkot, aga minul kanepikooki süüa ei luba.