Kuressaarlased Raivo ja Kertu Vips koos kaheaastase Reikoga, kes tulid kahekuust Jarekit toetama tema esimese ametliku dokumendi kättesaamisel. Foto: Irina Mägi
Eile kella kolme ajal jagas Kuressaare linnapea Hannes Hanso kultuurikeskuses uutele linnakodanikele sünnitunnistusi. Ajavahemikus 1. detsember 2014 kuni 1. märts 2015 on Kuressaares registreeritud 24 lapse sünd.
Poisse on 10 ja tüdrukuid 14. Kaheksa last olid peres esimesed, 11 teised ja kolmandaid lapsi sündis peredesse viis.
Muusikalist külakosti tõid aktusele Rohu lasteaia Kummeli rühma lauljad. Õnnelikke lapsevanemaid õnnitlenud linnapea Hanso võis oma kogemustest rääkida, kui kiiresti vastsündinu kasvab.
“Ühel hetkel pistetakse ta sulle pihku ja mõne nädala pärast ei kujuta enam ettegi, et varem teda polnud,” kirjeldas Hannes Hanso. Kuressaare eeliseks väikelaste jaoks peab ta võrreldes suurlinnadega siinset rahulikku elutempot ja aina moodsamaks muutuvaid lasteaedu.
“Juba augustis saab valmis täiesti uus Ida-Niidu lasteaed,” meenutas ta lapsevanematele. Linnapea soov oli, et vastsed linnakodanikud saaksid ka suureks kasvada oma kodulinnas ehk et nende vanemad ei peaks töö pärast mujale kolima.
Loading ...
ei saada end pidulikule sündmusele end korralikult riidesse! Mehed, teksad on tööriietus! Kas teil ei ole ülikonda, siis ostke, seda läheb ju ikka vaja!
Tööinimesed ei jaksa ülikondi endale osta, rääkimata pulmade pidamisest, et enne lapse sündi tütarlapsele sõrmus sõrme pandud saaks, et temast “aus” naine saaks.
Kui oli vene aja lõpp, iseseisva Eesti algus, siis siia sattunud välismaa mehed ostsid meie poodidest ülikondi endale, olid odavad neil osta.
on liiga leplikud oma meestega-lapsed pannakse mehe nime otsa nii kergekäeliselt.Elu aga näitab,et abielludes ikka nii kiiresti ei joosta seitsme tuule poole.
Kas nüüd antakse sünnitunnistused latele mitu kuud peale sündi? Need on vist ikka sünnikirjad. Sünnitunnistust vanal kujul ju enam olemas polegi. Sündides saab valgel lehel sünnitõendi.
Nõus “ikka” kommentaariga – kortsus särgid ja teksad võiks sel päeval jääda kappi või siis vähemalt triikraua alt enne selga panemist läbi lasta.
Küll joostakse ka abielust üsna kergelt laia ilma peale…..see on pigem inimeses kinni. Kui niigi on majanduslikult raske, siis etteheiteid teha, et polda abielus, on pigem kohatu. Kui ülikond on kallis, kui kõik on kallis, kas poleks mõttekam kokku siis hoida mingi peo pealt. Või peaksid kõik, kes abiellumiseks raha ei leia, olemagi üksikud…..
Abiellumine suure prallega loomulikult kallis, aga võimalik ju lihtsalt registreerida ära kahekesi ja pole mitte kallis. Suur pulmatrall ei tõota ilusat elu vaid üldjuhul just vastupidist.
No küll on vingujad ja kuidas teab kommenteerija, kui kergekäeliselt lapsed mehenimele pannakse?!
Olen sinuga100% nõus. Miskipärast kommenteeritakse asju, millest miskit ei teata. Isegi triigitud/triikimata särk on hammaste vahel, teadmata, et isegi vastselt triigitud särk läheb jope all kortsu, kui just sünteetilise kangaga tegu pole.
Soovitan tõesti selliste asjade pärast vähem viginat….hea, kui on õnne olla n.s.”aus”naine. See pole siiski suhtes alati tähtsaim. Küll on neid õnnetuid “ausaid” ja õnnelikke “mitte ausaid”. Paarisuhtes õnn on tähtsam, kui möödakõndija rahulolematus.
Lapsel pole vahet, kas emal sörmus sörmes vöi isal särk sirge, oluline, et tal on mölemad armastavad vanemad olemas!
Siiski võrreldes eelmiste kordadega on pilt paranenud: emadel valdavalt siiski kenad kleidid seljas. Väga häiris, kui eelmiste kordade piltide pealt sai vaadata ülikitsastesse teksadesse topitud suuri mammatagumikke. Ülikond on muidugi kallis, aga meestele piisaks ka viigipükstest ja triiksärgist.
Abiellumine on tähtis, võite siristada oma armastusest ja kiindumusest mida tahate. Kui ikka mees ei suuda või ei soovi vastutust võtta, kuidas siis saab teda usaldada? Teame, et peale paberite korda ajamist on vormistatud ametlikult perekond. Naine tunnetab, et see on minu mees ja pere eest hoolitseja, mitte mingi (ajutine?) elukaaslane või laste isa.
Abiellumine on lihtsalt üks toiming, mitte alusmüür. Mõni mees on korduvalt abielludes võtnud ja jätnud. Millist kindlat tunnet selline rohke jätkutoiming sisendab? Tähtis on, et mees vastutab oma tegude eest ega hülga lähedasi nii kergelt. Abielutunnistus seda ei garanteeri.
Kuidas saab öelda, et abiellumine on lihtsalt üks toiming? Selleks valmistutakse teinekord aastaid. Tavaliselt nüüdisajal kihlutakse, elatakse koos ja siis abiellutakse.
Ja siin maailmas pole miski garanteeritud. Keegi ei väidagi, et abielutunnistus paneks paika eluaegse kooselu. Kuid pooltel abiellunutel see õnnestub.
Ka minu meelest antakse lapsed mehe nimele liiga kergekäeliselt ja tegelikult ju tihti lootusega, et ehk saab ikka ise ka laste ja mehega ühe nime peale, tulemuseks tihti pettumus. Ühine perekonnanimi on tähtis. Ma ei kujuta ette, et minul ja mu lastel poleks sama perekonnanimi.
ainus asi mida ma oma elus kahetsen on see, et ma lastele mehe perekonnanime andsin.
saab muidugi pärmistega ja muude dokumentidega lastel raske olema,sest tõesta ja otsi siis dokumente taga,mis isadust kinnitaks,see saab olema kindlasti keeruline.Nii et kulla noored naised,nõudke ikka meestelt perekonda,siis on lastel vähemalt need jamad kaelast ära!
jah mõtleb see noor inimene sul küll “pärmiste” ja muude asjade peale.