Alaealised, rasedus, abort (2)

Pille KallasMa ei tea vist ühtki alaealist, kes rasedaks jäädes esimese asjana kapjade plaginal koju emale-isale rõõmsat uudist teatama või, vastupidi, oma muret kurtma tõttaks.

See on paratamatult (vale-)häbi ja hirmuga seonduv teema, nii et hea meelega vingerdaks sellisesse olukorda sattunud nooruk kasvõi põrandapragudest läbi, et kogu olukorrast, aga eelkõige sellest kohutavast vestlusest pääseda. Ent nüüd ongi noortel võimalus kõike seda abordindust nii salaja toimetada, et lõpuks, kui meie lapsed täiskasvanuks saavad, oleksime võib-olla juba mitmekordsed vanavanemad. Ise ei tea me sellest midagi ega ilmselt saagi teadma. Minu meelest on see vale.

Kõik algab kodust

Muidugi algab kõik kodust. Kui mina oleksin 17-aastaselt rasedaks jäänud, oleksin ma oma lapse ja ühiskonna halvakspanuga ilmselt suht-koht omapäi olnud, mistõttu oleksin ka ise aborti teinud, kui oleks olnud võimalus seda SALAJA teha. Mitte keegi poleks mitte kunagi pidanud teadma – ideaalne!

Kuid nüüd, olles lapsevanem, mõtlen kõhedusega sellele, et mis siis, kui mu laps omaenese rumaluse või mille iganes tõttu sellisesse olukorda satub ja üle kõige tunneb ta hirmu mulle rääkimise ees. Et pole jõudnud veel õieti süvenedagi, kas see beebi ise olekski nii suur katastroof, sest peas vasardab ainult mõte “vanemad löövad mu maha”. Hirmu najal on samm abordikliiniku poole kindlasti veel kergem teha kui kodu poole.

Ma olen kindel, et normaalse tugivõrgustiku olemasolu ja tugevate peresuhete korral jõutaksegi sageli järeldusele, et see väike inimene ei riku kellegi elu ära, nagu esmapilgul kindlasti tundub, ja laps sünnib. Või kui mitte, siis vähemalt istutakse koos rasedaga maha ja arutatakse olukorra kõiki tahke kaine mõistusega. Mitte ei põrnitse üks paanikas teismeline krõllis silmade ja rinnus laamendava südamega neid kaht kriipsu, ise juba mõne kliiniku numbrit valides, et jumala eest selle õõvastava situatsiooniga mitte hetkegi kauem silmitsi seista.

Tegelikult on nii, et kui tahes “targad” me pubekaealistena ka polnud või pole, peab sellist asja arutama perekeskis või vähemalt mõne täiskasvanud usaldusisikuga, mitte tundmatu doktor Kitliga, kes siis juhuslikult on kas alaealiste emade poolt või vastu. See ei puutu temasse ja miks peab tema siis olema see, kes kellegi teise last kuskile poole kallutama hakkab?

Ma kujutan ette, et oleksin ise ka segaduses ja vihane ja närvis ja mis kõik veel, kui mu poeg, trükisoe põhikoolitunnistus näpu vahel, mingi näitsikuga käsikäes kohale lehviks ja teataks, et nüüd on lood sedasi, et hakka pudipõllesid heegeldama, madre. Muidugi oleksin ma vihane – iga vanem tahab ju oma lapsele, et tal asjad (kasvõi enam-vähem) loogilises järjekorras juhtuksid.

Sama selge on ka see, et ühel ajal ma ikkagi hingaksin mõned hetked (või päevad) sügavalt sisse ja välja, rahuneksin ja istuksin noortega maha ning me räägiksime sellest.

Ideaalne oleks muidugi, kui pojal lähekski elus kõik “õiges” järjekorras, aga kui mitte, siis jumal hoidku selle eest, et ma nii halb ema oleksin, et ta ei julge oma murest rääkima tulla, kohe mitte mingi väega, nii et isegi mõne neiu salaja abordile kupataminegi lihtsam tundub.

Ilmselt on paljudes perekondades sünnitamise või mittesünnitamise otsus tehtud ka vastu alaealise raseda tahtmist. See on teistpidi imelik ja isegi sadistlik asi, mida oma lapsele teha – tema arvamusest sellise teema juures lihtsalt mööda vaadata… Inimesed on aga erinevad ja tõekspidamised veel palju kordi erinevamad, seega väljendan universaalse tõe asemel kõigest seda, mida ise õigeks pean.

Ma nimelt usun tõesti, et kui ühel inimlapsel on terve elu olnud tugev teadmine, et tema vanemad ja kodu on tema tagala, siis ei tunne ta end isegi sellises olukorras üksi, kus tema pommuudis vanematele suurima tõenäosusega kõike muud kui mokkamööda on. Et karjuvad oma karjumised ära, aga siis seisavad jälle ta selja taga, vaatamata kõigele. Eriti nüüd, selle aborditeemalise seadusemuudatuse taustal loodan ma väga, et nii tugeva vundamendiga peresid on Eestimaal rohkem, kui mulle siiani tundunud on.

Allkirja kerjama?

Teine ajuvaba äärmus praegusele abordivabadusele oleks muidugi see (tervitused EKRE-le), et tavaline täiskasvanud inimene peaks abordi tegemiseks kriisinõustaja või sotsiaalpsühholoogi või kelle iganes allkirja välja kerjama.

Täiskasvanud, mõtlemis- ja analüüsivõimeline inimene, saate aru? See oleks absoluutselt ebanormaalne, et mingisugune võõras inimene otsustab kellegi teise perekonna planeerimise üle (mis sest, et abort on planeerimise juures ikka see kõige kummalisem vahend). “Tahan, annan allkirja, tahan, ei anna, vaatan, kuidas täna tuju/ilm/hommikukohv on.” Rääkimata sellest, et igasuguste nurgataguste abordikliinikute arv vohama hakkaks jne.

Ma ei arva päris kindlasti, et abort on rasestumisvastane vahend. Arvan hoopis, et sellesse tuleb suhtuda täie tõsidusega, ehk et ükskõik mil muul moel kui kergekäeliselt. Samuti ei kaaluks ma ise abordi tegemist mingil muul juhul, kui see tõesti poleks kõiki asjaolusid arvesse võttes ainus lahendus. Praegusel hetkel mul ühtki nii äärmuslikku situatsiooni välja mõelda ei õnnestu. Eriti nüüd, kui olen oma silmaga näinud, kuidas kahest lihtsast kriipsust ühel testiribal saab päris oma väike inimene – mismoodi üks ema saaks sellist asja (enam kunagi) kas või natukene ükskõikselt võtta? No ei saa noh. Kusjuures mul on usku, et samamoodi mõtleb enamik täiskasvanud ja täiemõistuslikke inimesi, ehk et sellesse asjasse ei suhtuta üldsegi külma kõhuga. Seega ei arva ma päris kindlasti, et vastutusvõimelise inimese eest peaks lapse saamise või mitte saamise otsuse tegema või isegi selle asja arutamisel osalema mingi suvaline nõustaja.

Oleks imelik, kui näiteks mina, kel mul juba üks laps on, järgmise raseduse “lambist” katkestaksin, eriti kui ma oluliselt vaeva ei näeks, et mitte rasestuda – see oleks puhas vastutustundetus.

Elus juhtub aga ettenägematuid olukordi, elus on muudki kui must ja valge ning kes on see Jaak Madison otsustama, et ei, kärab emaks küll veel, muidugi sünnitab! Kuigi inimene ise ei tunne sama. Minu meelest on lapse heaolu silmas pidades oluliselt parem, kui teda ei sünnigi, kui et ta sünnib perre, kuhu teda ei taheta, või et sünnib selleks, et kasvada lastekodus…

Keeruline teema, mis paneb mõtlema, et ei tea kellele selline otsus praegu vajalik oli? Oma poja pärast mul veel õnneks niipea muretseda pole tarvis, kuid loodan, et see abordijant enam hullemaks ei lähe. Ühtlasi loodan VÄGA, et kogu selle vabaduse juures suudavad praegused noored nii palju kainelt mõelda, et olgu see kui tahes hirmus, ikkagi kaasavad nad sellistesse aruteludesse oma vanemad.

Pille Kallas
blogija
pillllle.wordpress.com

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 708 korda, sh täna 1)