Nelikümmend aastat rekaroolis* (8)

AASTA REKAMEHE AMETIST PRII: Alexander Pupart Euroopa teedele tagasi ei igatse. Foto: Tambet Allik

AASTA REKAMEHE AMETIST PRII: Alexander Pupart Euroopa teedele tagasi ei igatse. Foto: Tambet Allik

Kaugsõiduautojuhtide kohta käiv ütlus võrdleb rekameest koeraga – elab kuudis, sööb kausist ja kuseb rattale. “Täpselt nii ongi, lisaks liputab peremehele saba,” kinnitab Alexander Pupart ehk Sass, kes pidas kaugsõiduautojuhi ametit üle neljakümne aasta. Siis leidis, et aitab küll.

Kui vene ajal sai suur Nõukogudemaa risti-põiki läbi sõidetud – Mustast merest Põhja-Jäämereni, Siberist Bresti kindluseni Valgevenes, siis pärast Eesti taasiseseisvumist on Sass Euroopas teid mõõtnud Põhja-Norrast alla Aafrika äärde välja, idast läände. “Ja ühest Brestist teiseni, sest Prantsusmaal on ka Brest,” lausub Sass.

Omal ajal hakkas Sass pikka liini sõitma seetõttu, et tema keevitajapalgast kippus pere ülalpidamiseks nappima. Kaugsõiduautojuhid teenisid aga nõukaajal üsna hästi, ehkki stabiilne see sissetulek ei olnud. “Juhtus, et said 700 rutsi kuus, mis oli tol ajal kõva palk, aga kui auto oli remondis, ei saanud mõni kuu midagi,” meenutab ta.

Kuigi eesti keele õigekirjareeglite järgi tuleb kirjutada „reka“, vilistavad pika laine sohvrid sellele. Nende jaoks on ainuõige „rekka“. Nii oli, on ja jääb .

Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 201 korda, sh täna 1)