Saaremaa ja Muhu puisniidud – taastamist väärivad elupaigad (6)

Saarte loodus on üks nende peamisi turismimagneteid. Nii reklaamitakse saare õlle, sauna ja tuulikute kõrval Saaremaad kui omapärase ja vaheldusrikka maastiku ning põnevate taime- ja loomaliikidega piirkonda. Sageli peetakse seda rikkust endastmõistetavaks – kõik see on ju aastasadu olemas olnud, küllap kestab ka edasi.

Metsa ja mere kui looduslike elupaikadega see enamasti nii ongi. Keerulisem on olukord poollooduslike kooslustega, mis on minevikus valdavalt tekkinud metsaraie ja sellele järgneva niitmise või karjatamise tulemusel. Poollooduslikke niitusid ei ole tavaliselt väetatud ega muul viisil parandatud ning nende rohukamar on looduslik. Enamlevinud poollooduslikud elupaigad on ranna- ja luhaniidud, loopealsed ja puisniidud. Teise nimega, isegi veidi hellitavalt, kutsutakse neid pärandkooslusteks, kuna nende teke ja säilimine on seotud paljude põlvkondade raske töö ja vaevaga, läbi aastasadade on nad jõudnud meieni nii, nagu pärandatakse perekonnareliikviaid.

Puisniidud vaeslapse osas

Ajal, mil enamik eestlastest elatas end põllumajandusest, oli suurem osa Eestist kaetud poollooduslike niitudega. Muutused hakkasid toimuma 20. sajandi algul seoses kultuurrohumaade rajamisega. Siiski olid poollooduslikud elupaigad veel möödunud sajandi keskpaiku küllalt hästi säilinud ja hõlmasid ligi 25% Eesti pindalast. Räägitakse ju kõigile tuntud “Saaremaa valsiski” niitude kastesest sülest.

Kolhoosiloomi karjatati rannaniitudel ja loopealsetel, aga heina tehti rohkem suurtel lagedatel niidumassiividel. Nii jäid puisniidud vaeslapse ossa ning hakkasid tasapisi võsastuma ja metsaks muutuma. See protsess on vääramatult kestnud praeguseni ning nüüd seisame silmitsi tõigaga, et praegu niidetakse vähem kui 1000 ha puisniite. Puisniidumaastike säilimiseks tuleks neid niita oluliselt suuremal alal.

Puisniitude vähese niitmise põhjusi on tänapäeval mitu: puude ja põõsaste vahel heina tegemine on tülikas ja kallis, kaasneb ohtralt käsitsitööd ja aeganõudvaid lisatöid, puudub sobiv tehnika ning sellistes tingimustes niitude hooldajaid on vähe. Raskusi on ka heinast lahtisaamisega. Oma panuse annab võimalus taotleda metsastuvatel niitudel metsa säilitamise eest Natura 2000 metsatoetust. Sageli asendatakse niitmine karjatamisega, sest see on oluliselt vähem vaeva nõudev majandamisviis. Tagajärjeks on elurikaste põliste niitude ja nende asukate pikaldane kadumine – taimed ja väiksemad loomad surevad ja sageli märkame nende puudumist liiga hilja.

Mis see puisniit siis üldse on ning miks teadlased ja loodusesõbrad selle pärast nii väga muretsevad? Lühidalt öeldes on puisniit regulaarselt niidetava rohustuga hõre looduslik puistu, mida iseloomustavad üksikud puud või puudegrupid, hõre põõsastik ja nendevahelised lagedad niidualad. Paljudes Eesti piirkondades on selle kohta enam levinud termin “metsaheinamaa”.

Puisniitude väärtusi võib loetleda ohtralt. Talurahva jaoks olid need omamoodi looduslik varaait ja tänapäeva terminoloogia järgi võib puisniitu pidada looduse säästliku kasutamise musternäidiseks. Puisniidu kaskedelt sai kevadel mahla, tihedaks muutunud niiduosast võeti maha nii tarbe- kui ka küttepuid. Kuna puisniitudel arvukalt kasvavatest puu- ja põõsaliikidest on igaüks sobilik mingi tarbeeseme tegemiseks, oli puisniit talumehele nagu hästivarustatud kauplus.

Kevade ja suve edenedes hakkasid õitsema ravi-, toidu- ja värvitaimed, mida perenaised kogusid. Lilleväljad soodustasid ka mesilaste pidamist puisniitude läheduses. Suur osa talveks vajalikust heinast saadi just puisniitudelt. Mõnikord tehti loomadele talvesöödaks ka lehisvihtasid. Sügise poole valmisid seened, marjad, pähklid, kariloomad lasti ädalale. Oluline oli, et see varaait ei saanud kunagi tühjaks, kõik kordus aastast aastasse.

Vähemalt 1000 ha juurde

Puisniidud on aastakümneid köitnud ka teadlaste tähelepanu, sest nende tähtsus loodusväärtuste hoiu seisukohast on ääretult suur. Kõigist Eestis kasvavatest õistaimeliikidest kasvab puisniitudel ligi 40%, nende seas arvukalt haruldasi liike, näiteks kodumaised orhideed, mida võib puisniitudelt leida koguni kuni 20 liiki.

Maailma mastaabis on meie puisniidud tuntud kui ülisuure liigirikkuse kandjad, seetõttu on nad tuntud ja hinnatud kogu Euroopas ning kaugemalgi. Euroopa Liidu looduskaitsedokumentides kuuluvad puisniidud eriti väärtuslike elupaikade loendisse. Ega neid Euroopas peale Eesti suurt enam olegi, vaid Rootsis ja Ahvenamaal on säilinud mõned üksikud puisniidulapid. Seetõttu on igal liikmesriigil kohustus teha pingutusi nende säilitamiseks. Ka Eestis makstakse niiduhooldajatele toetust ning see on aidanud vähemalt osa niitudest taastada ja säilitada. Praegu on käivitunud loopealsete taastamise projekt “Elu alvaritele” (ingl k LIFE to alvars), millega on liitunud ligi 300 maaomanikku. On aeg ka puisniitude heaks jõupingutusi teha.

Tänavu algatasid keskkonnaamet ja pärandkoosluste kaitse ühing puisniitude taastamiseks LIFE-projekti kirjutamise. Kui Euroopa Komisjon meie projekti toetab, on kavas taastada juurde vähemalt 1000 hektarit puisniite.

Kuna tegu on väga töömahuka ettevõtmisega, planeeritakse 1 ha taastamishinnaks senisest tunduvalt suuremat rahalist toetust ning ka praegustele metsatoetuse võtjatele peaks metsa puisniiduks kujundamine tulusam olema. Projektis nähakse ka ette uue ja puisniitude taastamiseks ja hooldamiseks sobiva tehnika soetamist. Projekt on teostatav vaid koostöös puisniidualade maaomanike ja hooldajatega.

Lähiajal hakkavad keskkonnaamet ja pärandkoosluste kaitse ühing maaomanikele kirju saatma, kaasamaks neid puisniitude taastamise projekti. Ühegi maaomaniku tahte vastaselt keegi tema maa peal puisniitu taastama ei hakka. Kui maaomanik on taastamisega nõus, ent ise ei taha või ei suuda seda teha, on tal võimalus anda oma maa rendile ning vajalikud tööd teevad ära vastavate oskustega inimesed.

Pärandkoosluste kaitse ühing kutsub maaomanikke ja maahooldajaid üles teada andma endistest puisniitudest, mis vajaksid ja vääriksid taastamist, ning oma soovist selles projektis osaleda. Info võib saata aadressil pky@zbi.ee või kirjalikult postiaadressil: Tartu 51003, Struve tn 2, Pärandkoosluste Kaitse Ühing; tel 58 792 736.

Ühiste jõududega on võimalik taastada maastikuliselt ja elurikkuselt väärtuslikud Saaremaa looduse pärlid – elurikkad puisniidud.

Elle Roosaluste
pärandkoosluste kaitse ühingu liige