Vilistlane kinkis koolile inimkolju (3)

PISUT JUBE, AGA PÕNEV: “Päris pealuud” uurivad Eliise Kask, Hanna Vinter ja Carl-Juhan Meri. Foto: Tambet Allik

PISUT JUBE, AGA PÕNEV: “Päris pealuud” uurivad Eliise Kask, Hanna Vinter ja Carl-Juhan Meri. Foto: Tambet Allik

Saaremaa ühisgümnaasiumi 40. lennu vilistlane Eda Väli kinkis oma koolile õppevahendiks inimkolju, mille ta ise sai meditsiinitudengina kingiks rohkem kui 50 aastat tagasi.

SÜG-i direktori Viljar Aro hinnangul on tegu väärtusliku kingitusega. “Kuna kooli anatoomia õppevahendid on enamasti plastmassist, on see kolju rariteetne ese,” lausus ta. “Meie bioloogiaõpetajad ütlesid, et selline õppevahend on väga hinnaline ja vajalik.”

“Eks see kingitus ole mõnes mõttes hinnaline küll,” nõustus Aroga kingi tegija, Kuressaares elav 76-aastane Eda Väli. “Naturaalset koljut ei saa ju kusagilt osta ning sellise ebatavalise kingituse võib üks kool saada ehk kord sajandis.”

Väli ise sai kolju kingiks 1960-ndate algul Tartu ülikooli arstiteaduskonnas õppides. Kuna neljandal kursuse kohtumeditsiiniloengutes tekkis selle valdkonna vastu huvi ja kuna raha oli ka tarvis, läks saarlasest tudeng vanas anatoomikumis asunud kohtumeditsiini kateedrisse laborandiks. Samal ajal hakkas ta valmistuma eksperditööks. “Tegin lahanguid ja kõike muud, mis tarvis,” märkis Väli.

1963. aastal tehti anatoomikumis asunud muuseumis inventuur ja muuseumi eakas kuraator kinkis ühe mahakandmisele läinud koljudest Välile. “Arvan, et see kolju oli vanahärra enda tehtud preparaat, sest seda hoidis ta eriti,” lausus Väli.

Eaka muuseumikuraatori sõnul kuulunud kolju ühele noorele naisele, kes olevat nn esimese vabariigi ajal metsast surnuna leitud. Kuna naise isikut ei õnnestunud kindlaks teha, saadeti surnukeha kohtumeditsiinilisele lahangule ning jäi vanasse anatoomikumi, ülikooli käsutusse.

Väli sõnul oli kord kingiks saadud kolju tema kodus üle viiekümne aasta. “Mul pole kunagi tulnud mõttesse seda ära visata või sellest vabaneda, ta oli mu kodu, mu raamaturiiuli üks osa,” kinnitas ta.

Kuna Väli on surnutega oma eriala tõttu palju kokku puutunud, pealuu temas kõhedust ei tekitanud.

Enamasti oli kolju raamaturiiulis. “Vahel ka kapi otsas või kapis, sest üks lapselaps kartis seda paaniliselt,” rääkis Väli. “Teine, kolmeaastane tüdruk aga kilkas rõõmust: “Kole-kole pealuu, tahan talle pai teha!” Ja iga kord, kui ta külla tuli, tegigi pealuule pai.”

Hiljuti tegi Väli oma raamaturiiulis inventuuri. “Mõtlesin, mis saab sellest koljust, kui mind enam pole,” lausus ta. “Poeg tahtis koljut kunagi endale ja oleksin selle talle andnudki, kuid minia lubas seepeale kodust ära minna. Prügikasti sellist asja visata ka ei saa – esiteks pole see eetiline ja teiseks võib see suure segaduse põhjustada – leidjale võib selline avastus päris jube olla.”

Viimaks otsustas Eda Väli kolju koolile õppevahendiks anda, et see satuks headesse kätesse. “Loomulikult langes mu valik Saaremaa ühisgümnaasiumile, sest olen selle kooli vilistlane,” põhjendas Väli. “Õpilastele on see kolju väga hea õppematerjal, mis sest, et aja jooksul on ta kannatada saanud ja osa hambaid on kaduma läinud.”

SÜG-i 5.a klassi õpilastes tekitas “päris pealuu” üksjagu elevust. “Natuke imelik on katsuda küll,” leidsid Eliise Kask, Hanna Vinter ja Carl Juhan Meri koljut lähemalt uurides ja puudutades. “Pisut jube on, koju seda endale ei tahaks,” tunnistas Hanna.

Bioloogiaõpetaja Mart Möldri hinnangul on ehe inimkolju suurepärane õppevahend. “Meil on küll loomade koljusid alates nugisest ja lõpetades lehmaga, aga inimese pealuu on ikka midagi muud.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 982 korda, sh täna 1)