Eestis on 42 000 üksikvanema leibkonda, kus kasvab 56 000 last. 92% juhtudest on üksikvanem ema. Naiste ja meeste palgalõhe on 30% naiste kahjuks. Lastega üksikemade elujärg on statistika järgi kehvem kui meil tavapäraselt vaesteks loetavatel üksikpensionäridel ja lasterohketel peredel.
Neist faktidest lähtudes kirjutasin Postimehele arvamuslood “Üksikvanem ei ole Eesti üle uhke” ja “Miks üksikvanematoetus ei tõuse”.
Sotsiaalmeedias jätkasin teemat kolme küsimusega riigile. Uurisin, miks kaksi kahte kasvatavad vanemad saavad lapse pealt tulumaksutagastust, aga üksi ühte kasvatav ei saa – ülalpeetavaid ülalpidaja kohta on ju sama arv.
Vaene toetab rikast nagu Eesti Kreekat
Tahtsin teada, miks keskmine pension (370 eurot) hoitakse maksuvaba, aga miinimumpalka (390 eurot) teeniva ja üht või mitut last üksinda ülal pidava ema palgalt võetakse maha kõik maksud. Seejuures ei ole pensionäril ülapeetavaid ega pea ta oma erastatud korteris kommunaalkulude kõrval maksma võõrale üüri või pangale laenu.
Küsisin, miks vallaslaps saab toetust 19 eurot, samas kui riik kavatseb hakata lahutatud vanema lapsele tagama 195-eurost miinimumelatist ja maksab leskede lastele toitjakaotuspensioni keskmiselt 120 eurot kuus.
Alatud on väited, et üksikemad elavad toetustest ja käivad, käsi pikal, ühiskonnalt almuseid palumas, kui hoopis riik üritab üksikemadelt viimase võtta.
Ühe lapsega üksikemalt (70% meie üksikvanemaist langeb just sellesse kategooriasse) võetakse kõik, tagasi ei anta pea midagi. Netomaksja! Vaene toetab rikast nagu Eesti Kreekat. Meie riigi suurimad toetajad suhtena keskmisse sissetulekusse ja ülalpeetavate arvu on ühe lapsega üksikemad!
Küsimustega tutvunud poliitikud möönsid ebakõla ja pakkusid lahendusi: tulumaksutagastus esimese lapse pealt, alampalga maksuvabastus, objektiivsetel erijuhtudel vallaslastelegi laienev toitjakaotuspension. Kohtasin ka vihaseid vastuväiteid. Vaatame neid koos vastustega.
“Mida sa virised oma ühe lapsega, häbi peaks olema! Minu ema kasvatas üksi kolme, hästi kasvatas, ei õpetanud kerjama, vaid ise oma elu eest vastutama.”
Kui ema vene ajal kasvatas üksi kolme, siis ilmselt oli neil kolmel isa olemas, mitte ei olnud tundmatu seksuaalkurjategija, teadmata kadunu, anonüümne doonor, pikaajalises koomas viibija jne. Vene ajal nõuti isadelt ametlikult alimente ja võeti nad kohustuse täitmata jätmise eest kriminaalvastutusele. Seega, riik sekkus. Kui lapsed said isalt alimente, ei kasvatanud ema lapsi üksi, vaid teise vanema toel.
Vene ajal said naised jääda pensionile varem kui nüüd, seega olid ilmselt abiks vanavanemad. Praegu kasvatavad paljud emad oma lapsi ka tegelikult üksi, sest alimendid võib karistust kartmata maksmata jätta ja paljud, lausa tuhanded isad hoiduvad oma kohustusest, samuti pole vallaslaste toetus kuidagi adekvaatne.
“Oma viga, kui raha vähe, tuleb õppida tasuvam amet. Iga inimene on oma õnne sepp.” Üksikvanemate puhul on tegu struktuurse vaesusega: kindlate tunnuste alusel eristuva ühiskonnagrupi sees on vaesuse näitajad võrreldes muude ühiskonnagruppidega äärmiselt võimendunud (51% allpool suhtelise, 32% allpool absoluutse vaesuse piiri). Seega ei johtu vaesus nende puhul isiklikust saamatusest, vaid on tingitud muude ebasoodsate tegurite koosmõjust (sama laadi on perifeerne struktuurne vaesus ehk ääremaadele iseloomulik kehvem elatustase võrreldes keskustega). Euroopa riikides leevendatakse seda ebavõrdsust maksusoodustustega, eluaseme- ja muude eritoetustega. Eestis on suurem osa üksikvanematest – just nimelt need ühelapselised – maksustatud üldse kõige rängemini võrreldes kõigi teiste leibkondadega ja ainuke eristuv toetus on 19 eurot. Ühe, saja, tuhandegi tublidus ei aita neid kümneid tuhandeid, kes peavad ikkagi toime tulema madala palgaga ning seejuures konkureerima tervikleibkondadega võrdsetel alustel eluaseme- ja tarbe- ning toidukaupade ja teenuste turul.
Miks sa sest lapsest siis tegid?
“Mis tegid sellest lapsest siis, kui nüüd virised?”
Ei oska küll lapsi soovivaid naisi kuidagi hukka mõista, kui on toetav ja sõbralik ühiskond, kuhu iga laps on oodatud. Isata kasvavaid lapsi jääb alati, igas ühiskonnas. Sidusad ühiskonnad hoolivad oma nõrgemas positsioonis kodanikest.
“Mina töötan mitmel kohal, et oma peret ülal pidada, tee sama ja saa hakkama!”
Lastetud ilmselt ei saagi aru, kuidas väikelapse kõrvalt tööd leida või üldse tööle minna on üksikvanemal üpriski keeruline.
Väikelast hooldav üksikvanem ei saa hoolduskohustusega seotuna töötada mitmel kohal, vaba graafikuga, töölähetusi nõudval ametikohal, sugugi alati täiskohaga jne. Õnneks möödub see hoolduskohustuse aeg kiiresti ja “saamatust” üksikemast saab lapse kasvades jälle tegus ühiskonnaliige.
Mida ma oma kirjutistega tahan öelda? Me ei saa 21. sajandi Eestis, Skandinaavia heaoluühiskondade naabruses ja Euroopa Liidu liikmesriigis kutsuda naisi üles elama varasemate sajandite kaanonites. See lihtsalt ei toimi enam. Saksamaa kõrgharidusega naistest 40% on lastetud. Meilgi on naised keskmiselt üsna haritud ja lastega leibkondade arv väheneb järjepidevalt: 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli lapsi 34 protsendil, 2011. aastal vaid 25 protsendil meie leibkondadest.
Kui me soovime, et meie haritud naised saaksid lapsi, tuleb leppida sellega, et paljud neist lastest ei kasva kooselus, vaid üksikvanemaga. Kas me ühiskonnana põlgame need lapsed ära või ütleme tere tulemast igale põnnile oma riigis? Naiste valik on sünnitada või mitte, Eestist mujale, lastesõbralikumatesse riikidesse lahkuda või mitte.
Kas Eestil riigina on valikut? Kas toetame ka üksikvanemate ainsaid lapsi või taome edasi oma patriarhaalse mõtteviisi trummi lootuses, et maal elav naisharitlane tõesti läheb ja naitub esimese külapoetaguse joodikuga ning sünnitab talle seitse last? Avaldan saladuse – naised ei lähe, nad lahkuvad maalt linna ja siit riigist mujale.
Mida siis teha? Pidada õigusloome kitsaskohtadele osutamist edaspidigi kerjamiseks ja virisemiseks? Endiselt kõige karmimalt maksustada ühiskonna kõige haavatavamaid ja süvendada ebavõrdsust riigi toetuste abil? Või otsustada, et kui riigil raha napib, suuname selle eeskätt sinna, kus abi vajatakse enim?
Mida ootan poliitikutelt? Elatisabi fondi rakendamist. Toitjata lastele ühesuguse ja toimetulekuks kohase toetuse määramist. Isa-kande nõuet sünnitunnistusel (annab lapsele vajadusel õiguse elatisele). Seda, et pärast neid poliitilisi otsuseid näitaksid Eurostati 2018. aasta andmed laste vaesuse märgatavat leevenemist Eestis. Et tänu suuremale kindlustundele ei lahkuks lastega pered Eestist ja naised julgeksid ka lahutusriski arvestades (Eestis 50 : 50) lapsi sünnitada.
Kairit Henno
Tartu saarlane, üksikvanem
Loading ...
Sest siis tulevad Rumeeniast, Türgist, Vietnamist, Süüriast, Iraagist, kogu Aafrika kontinendilt siia samamoodi igasugu vaesekesed üksikvanemateks seda magusat toetust saama.
OK-le:siis kasvavad meie riigile terved ja haritud töötegijad ja meie ei pea vöörtöölisi siia vedama hakkama!Autorile kiitus ja tänu!
Üksikvanema lapsena kasvanul pole ettekujutust perekonnast ja nii jääb naisena sündinu reeglina üksikvanemaks nagu ta emagi, üksikvanema pojana sündinu ei oska hoolitseda pere eest. Ilma abieluta kooselavad noored ei tohiks lapsi muretseda, sest lahkumineku korral kannatavad eelkõige järeltulijad.
Mis siis peaks tegema? Sul nii selge arusaam selles küsimuses? Steriliseerima/kastreerima/mugavuspagulaseks? :)
Riik ei peaks toetama üksikemasid ja kui nad ise hakkama ei saa siis lapsed tuleb anda peredele, kes saavad ja tahavad sellega hakkama saada. Perede all ma mõtlen eelkõige neid, kes elavad koos mitte selle “kooseluseaduse” järgi.
Steriliseerimine – täiesti mõeldav ja asjakohane võimalus, sest asotsiaalse eluviisiga inimesed üldjuhul saavad erineva vaimupuudega lapsi või isegi kui õnnestuks seda puuet vältida, siis see keskkond, kuhu nad sünnivad, sisuliselt teeb neist puudega inimese ja genereerib asotsiaalseid inimesi jätkuvalt.
Nagu näha, ei midagi keerulist – on vaja lihtsalt teha mõned otsused aga mitte mämmutada leheveergudel või kusagil ümarlaua taga!
Fantastilised abimeetmed! 56 000 last lihtsalt ümber paigutada ja steriliseerimise programm täistuuril tööle ning kindlalt edasi Eesti õnne poole.
Kulla inimene, kas oled piisavalt empaatiline, et näha? Kas iga üksikvanema laps on asotsiaalsest perest, puudega? Jah, selliseid peresid on aga enamjaolt on ühe lapsega üksikvanemad hoopis naised, kes on nö lörriläinud kooselu ohvrid. Juba see, et neil ainult üks laps on, näitab, et nad ei ole mingid elu kergeltvõtjad. Aga Eesti riik tõepoolest oma huvitavate seadustega on just sellised pered kõige halvemasse olukorda seadnud. Tööd 8-17ni nagu lapse lasteaiaaeg- selliseid töökohti lihtsalt ei ole ja …jääbki palk teenimata ning sellest tulenevalt elaustase vaesuse piirile.Jne.Jne.
Aga rahvas valis Reformierakonna. Järelikult on enamus senise poliitikaga rahul. Kurb.
Vanasti öeldi üksikema kohta titega eit. See oli veel hästi öeldud!
Riik on ise süüdi, et neid üksikemasid on nii palju. Ei ole vaja toetada sellisel määral nagu seda praegu tehakse. Kohati tundub, et üksikema on meil lausa kangelane. Miks peavad normaalsed inimesed (kellel on normaalne perekond) lisaks oma lastele, kasvatama üles veel üksikema lapsed!!??? Nad on ju ise valinud need mehed kellega pere luua ja lapsi saada.
Ole hea ja kirjuta, siis kuidas neid üksikemasid siis ekstra liigselt toetatakse. Mina lugesin artiklist välja, et 19eur on ainuke lisatoetus mida hetkel riigi poolt pakutakse.Koolitoit on tasuta kõigile ka NORMAALSETE vanemate lastele ja toimetuleku toetust saavad sageli ka kahe vanemaga pered kellest kas üks või mõlemad näiteks töötud. Üksikemad endale naljalt töötuks olemist lubada ei saa. Nii et kuidas need NORMAALSED siis neid üksiema lapsi kasvatavad?????
….vabandust aga nii nõmedat kommentaari pole ammu kellegi suust kuulnud kui eel kirjutajal.Ega pole ju ühelgi mehel otsaette kirjutatud ,milline ta aasta pärast on,kui sinul õnnestus õige leida ei tähenda see seda et sellepärast kõigil nii on.
Kui valid meest raha, varanduse, auto, mingite naudingute või kui suur matšo ta on siis ongi õnnetus kaelas. Kui viitsiks vaadata meest, kui tulevast laste isa ja ei roniks esimese ettejuhtuvaga voodi, oleks ehk tulevik veidi helgemm. Nii palju võiks ikka taibata, et kuskilt kõrtsist või muidu saunapeolt ei tasuks endale tulevast elukaaslast (laste isa) siiski otsida.
lisan juurde ….minu vastus oli mõeldud eel kommentaarile -ISE TEGID ,ISE VASTUTA .
kasvtan kolme last üksi. Riik toetab üksikvanemat minimaalse lapsetoetuse määraga. Töötan mitmel kohal ja lapsed õpingutes väga edukad, kuid iga päev näen neid peresid, nn normaalseid, kus mees joob, naine tõmbab lihtsalt teiste meestega ringi ja lapsed ei tea, mida eluga peale hakata. Ehk sa ISE TEGID; ISE VASTUTAD mõtlen ennem , kui rääkima hakkad. See pole elu, kus kaks inimeste pere mängivad.
Tõesti huvitav lugu.
Kui saad hakkama siis on see ülimalt tore. Au kiitus Sulle, samas, see ju sinu enda valik. Jutt käib ikkagi nendest, kes käsi pikal hädaldavad ja toetust küsivad. Peale riikliku toetuse toetavad ka vallad ja mitte vähe!
Üksikvanemate suur hulk näitab, et tegemist on suure probleemiga. Kahjuks on igal probleemil oma põhjus, mis tuleb välja selgitada ja likvideerida. Siis on lootust, et ka probleem kaob. Võib olla ühiskond ise on muutunud ja olemasolev peremudel on aegunud. Elu on läinud juba nii lihtsaka, et üksinda on võimalik hakkama saada. Ka on muutunud ühiskonna suhtumine üksiemadesse. Üheks põhjuseks on kindlasti emade liiga suured õigused ja enesekindlus lahutamisel. On levinud suhtumine, et tee mis teed – laps on ikka minu. Lase jalga, aga kõhi pappi st alimente. Liiga kergekäeliselt ja ainult oma egole mõeldes lõhutakse peresuhted. On kindlasti erandeid, aga üks normaalne mees on suuteline võrdväärselt naisega lapse üles kasvatama. Üks on selge lagunenud pere on poolik ja samuti väärtused, mis sealt edasikanduvad. Mida rohkem on selliseid peresid, seda raskem on hoida tõelist perekonda. Aga võib olla muutunud aeg nõuab uut mudelit ja me elame lihtsalt ülemineku etapis.
olen üksikvanem ja olen saanud toetust ranitsaostuks 500 krooni (32 eur)ja 19.18 eur lastetoetust,
see on kõik
mina saan hakkama,
leian , et sellisele riigile ei võlgne minu laps MITTE MIDAGI
suunan teda, et väärikat elu saab ta elada kusagil mujal riigis, mitte siin
Milleks selline üleolev suhtumine? Kas austus tekib sinusugusel siis ainult läbi raha. Mida sina ise meie riigile oled andnud, peale kibestumise, milles sa ise süüdi! Riik on terviklik süsteem – politsei, sõjavägi, arstiabi, elukeskkond tervikuna, ettevõtlus jne. Sinu laps on selle riigi osa nagu iga teine laps. See, et sa ei ole suutnud valida omale mõistlikku lapseisa on pigem sinu probleem, mis puutub siia riik. Tegelikult on ikka perekonnas süü pooleks, kui ema ja isa on lahku läinud ja üks neist ei tegele oma lapse kasvatamisega. Tahaks loota, et sellest lapsest ei kasva järjekordset “katkist” inimest, kes on oma riigi peale tige.
Kasvatasin sügaval Nõuka ajal üksinda kolm poega üles.Riigi toetust sain 7 rbl.50 kop. kuus.Kui laps sai 2,5 kuuseks pidi tööle minema. Poegadest kasvasid tublid töömehed ja kõik on abielus ja laste isad. Nii et ei ole need üksikvanema lapsed nii saamatud midagi.
Lapsetoetus on igakuine toetus, mida makstakse lapse sündimisest kuni tema 16-aastaseks saamiseni. Lapse õppimisel põhikoolis, gümnaasiumis või keskhariduseta lapse õppimisel kutseõppe tasemeõppes makstakse toetust kuni lapse 19-aastaseks saamiseni. Kui laps saab jooksval õppeaastal 19-aastaseks, siis makstakse toetust õppeaasta lõpuni.
Toetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 45 eurot ning kolmanda ja iga järgmise lapse kohta 100 eurot.
Näide 1: peres on kaks last, 4-aastane ja 17-aastane, kes õpib gümnaasiumis. Perele makstakse lapsetoetust kummagi lapse eest, kokku 90 eurot.
Näide 2: peres on kolm last, 4-aastane, 10-aastane ja 17-aastane, kes õpib gümnaasiumis. Perele makstakse lapsetoetust 45 eurot esimese ja teise lapse eest ja 100 eurot kolmanda lapse eest, kokku 190 eurot.
inimene on väärtus ja laps on suur õnn siin elus !
pered on tublid ja armastavad oma lapsi ning pingutavad laste tuleviku nimel ja pere on nii üksi, kahekesi, kolmekesi jne. elavad inimesed
PERE on väärtus, mitte raha – selle mõistmine ongi haritus.
Ja kui mõni erakond soovib seda olukorda muuta ja toetada selliseid peresid, siis süüdistatakse neid traditsioonilise peremudeli aluste õõnestamises (naistel poleks mehi nii palju enam vaja) ja rahvuse hävitamises. Mõelge ka keda valite. Kuna rahvas valis jälle reformierakonda, siis lähiajal mingit põhimõttelist muutust ei toimu.
Huvitav fakt,et Eesti riigis on nii palju ühe lapsega üksikemasid?Lapse sünnitamine on kahe inimese kokkuleppel saadav tulemus.Kui naine otsustab,sobiva elukaaslase puudumisel sünnitada lapse´´n.ö.iseendale,siis milleks pretensioonid riigile.Miks peaks olema üksikemal raskem kasvatada ülesse üks laps,kui mõlema vanema puhul 3-4 last.Enne lapse sünnitamist mõelge,kas saan hakkama,,selleks,et rasestumisest hoiduda on praegusel ajal oi kui palju vahendeid ja ainus väljapääs ei ole mitte steriliseerimine.Kui minu lapsed kasvasid ei olnud mingit emapalka,lastetoetust,tasuta koolititu jne.Kas ei ole riigilt liiga palju nõudma hakatud?Vanasti toitis saare naine mehe ja kümme last,nüüd halatakse ühe lapse kasvatamise juures.