Üksikvanemat pigistav king (23)

Üksikvanemat pigistav kingEestis on 42 000 üksikvanema leibkonda, kus kasvab 56 000 last. 92% juhtudest on üksikvanem ema. Naiste ja meeste palgalõhe on 30% naiste kahjuks. Lastega üksikemade elujärg on statistika järgi kehvem kui meil tavapäraselt vaesteks loetavatel üksikpensionäridel ja lasterohketel peredel.

Neist faktidest lähtudes kirjutasin Postimehele arvamuslood “Üksikvanem ei ole Eesti üle uhke” ja “Miks üksikvanematoetus ei tõuse”.

Sotsiaalmeedias jätkasin teemat kolme küsimusega riigile. Uurisin, miks kaksi kahte kasvatavad vanemad saavad lapse pealt tulumaksutagastust, aga üksi ühte kasvatav ei saa – ülalpeetavaid ülalpidaja kohta on ju sama arv.

Vaene toetab rikast nagu Eesti Kreekat

Tahtsin teada, miks keskmine pension (370 eurot) hoitakse maksuvaba, aga miinimumpalka (390 eurot) teeniva ja üht või mitut last üksinda ülal pidava ema palgalt võetakse maha kõik maksud. Seejuures ei ole pensionäril ülapeetavaid ega pea ta oma erastatud korteris kommunaalkulude kõrval maksma võõrale üüri või pangale laenu.

Küsisin, miks vallaslaps saab toetust 19 eurot, samas kui riik kavatseb hakata lahutatud vanema lapsele tagama 195-eurost miinimumelatist ja maksab leskede lastele toitjakaotuspensioni keskmiselt 120 eurot kuus.

Alatud on väited, et üksikemad elavad toetustest ja käivad, käsi pikal, ühiskonnalt almuseid palumas, kui hoopis riik üritab üksikemadelt viimase võtta.

Ühe lapsega üksikemalt (70% meie üksikvanemaist langeb just sellesse kategooriasse) võetakse kõik, tagasi ei anta pea midagi. Netomaksja! Vaene toetab rikast nagu Eesti Kreekat. Meie riigi suurimad toetajad suhtena keskmisse sissetulekusse ja ülalpeetavate arvu on ühe lapsega üksikemad!

Küsimustega tutvunud poliitikud möönsid ebakõla ja pakkusid lahendusi: tulumaksutagastus esimese lapse pealt, alampalga maksuvabastus, objektiivsetel erijuhtudel vallaslastelegi laienev toitjakaotuspension. Kohtasin ka vihaseid vastuväiteid. Vaatame neid koos vastustega.

“Mida sa virised oma ühe lapsega, häbi peaks olema! Minu ema kasvatas üksi kolme, hästi kasvatas, ei õpetanud kerjama, vaid ise oma elu eest vastutama.”

Kui ema vene ajal kasvatas üksi kolme, siis ilmselt oli neil kolmel isa olemas, mitte ei olnud tundmatu seksuaalkurjategija, teadmata kadunu, anonüümne doonor, pikaajalises koomas viibija jne. Vene ajal nõuti isadelt ametlikult alimente ja võeti nad kohustuse täitmata jätmise eest kriminaalvastutusele. Seega, riik sekkus. Kui lapsed said isalt alimente, ei kasvatanud ema lapsi üksi, vaid teise vanema toel.

Vene ajal said naised jääda pensionile varem kui nüüd, seega olid ilmselt abiks vanavanemad. Praegu kasvatavad paljud emad oma lapsi ka tegelikult üksi, sest alimendid võib karistust kartmata maksmata jätta ja paljud, lausa tuhanded isad hoiduvad oma kohustusest, samuti pole vallaslaste toetus kuidagi adekvaatne.

“Oma viga, kui raha vähe, tuleb õppida tasuvam amet. Iga inimene on oma õnne sepp.” Üksikvanemate puhul on tegu struktuurse vaesusega: kindlate tunnuste alusel eristuva ühiskonnagrupi sees on vaesuse näitajad võrreldes muude ühiskonnagruppidega äärmiselt võimendunud (51% allpool suhtelise, 32% allpool absoluutse vaesuse piiri). Seega ei johtu vaesus nende puhul isiklikust saamatusest, vaid on tingitud muude ebasoodsate tegurite koosmõjust (sama laadi on perifeerne struktuurne vaesus ehk ääremaadele iseloomulik kehvem elatustase võrreldes keskustega). Euroopa riikides leevendatakse seda ebavõrdsust maksusoodustustega, eluaseme- ja muude eritoetustega. Eestis on suurem osa üksikvanematest – just nimelt need ühelapselised – maksustatud üldse kõige rängemini võrreldes kõigi teiste leibkondadega ja ainuke eristuv toetus on 19 eurot. Ühe, saja, tuhandegi tublidus ei aita neid kümneid tuhandeid, kes peavad ikkagi toime tulema madala palgaga ning seejuures konkureerima tervikleibkondadega võrdsetel alustel eluaseme- ja tarbe- ning toidukaupade ja teenuste turul.

Miks sa sest lapsest siis tegid?

“Mis tegid sellest lapsest siis, kui nüüd virised?”

Ei oska küll lapsi soovivaid naisi kuidagi hukka mõista, kui on toetav ja sõbralik ühiskond, kuhu iga laps on oodatud. Isata kasvavaid lapsi jääb alati, igas ühiskonnas. Sidusad ühiskonnad hoolivad oma nõrgemas positsioonis kodanikest.

“Mina töötan mitmel kohal, et oma peret ülal pidada, tee sama ja saa hakkama!”

Lastetud ilmselt ei saagi aru, kuidas väikelapse kõrvalt tööd leida või üldse tööle minna on üksikvanemal üpriski keeruline.

Väikelast hooldav üksikvanem ei saa hoolduskohustusega seotuna töötada mitmel kohal, vaba graafikuga, töölähetusi nõudval ametikohal, sugugi alati täiskohaga jne. Õnneks möödub see hoolduskohustuse aeg kiiresti ja “saamatust” üksikemast saab lapse kasvades jälle tegus ühiskonnaliige.

Mida ma oma kirjutistega tahan öelda? Me ei saa 21. sajandi Eestis, Skandinaavia heaoluühiskondade naabruses ja Euroopa Liidu liikmesriigis kutsuda naisi üles elama varasemate sajandite kaanonites. See lihtsalt ei toimi enam. Saksamaa kõrgharidusega naistest 40% on lastetud. Meilgi on naised keskmiselt üsna haritud ja lastega leibkondade arv väheneb järjepidevalt: 2000. aasta rahvaloenduse andmetel oli lapsi 34 protsendil, 2011. aastal vaid 25 protsendil meie leibkondadest.

Kui me soovime, et meie haritud naised saaksid lapsi, tuleb leppida sellega, et paljud neist lastest ei kasva kooselus, vaid üksikvanemaga. Kas me ühiskonnana põlgame need lapsed ära või ütleme tere tulemast igale põnnile oma riigis? Naiste valik on sünnitada või mitte, Eestist mujale, lastesõbralikumatesse riikidesse lahkuda või mitte.

Kas Eestil riigina on valikut? Kas toetame ka üksikvanemate ainsaid lapsi või taome edasi oma patriarhaalse mõtteviisi trummi lootuses, et maal elav naisharitlane tõesti läheb ja naitub esimese külapoetaguse joodikuga ning sünnitab talle seitse last? Avaldan saladuse – naised ei lähe, nad lahkuvad maalt linna ja siit riigist mujale.

Mida siis teha? Pidada õigusloome kitsaskohtadele osutamist edaspidigi kerjamiseks ja virisemiseks? Endiselt kõige karmimalt maksustada ühiskonna kõige haavatavamaid ja süvendada ebavõrdsust riigi toetuste abil? Või otsustada, et kui riigil raha napib, suuname selle eeskätt sinna, kus abi vajatakse enim?

Mida ootan poliitikutelt? Elatisabi fondi rakendamist. Toitjata lastele ühesuguse ja toimetulekuks kohase toetuse määramist. Isa-kande nõuet sünnitunnistusel (annab lapsele vajadusel õiguse elatisele). Seda, et pärast neid poliitilisi otsuseid näitaksid Eurostati 2018. aasta andmed laste vaesuse märgatavat leevenemist Eestis. Et tänu suuremale kindlustundele ei lahkuks lastega pered Eestist ja naised julgeksid ka lahutusriski arvestades (Eestis 50 : 50) lapsi sünnitada.

Kairit Henno
Tartu saarlane, üksikvanem

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 067 korda, sh täna 1)